EMV meeste 10000 m jooksus
Päike, kerge tuul, Hiiu staadion. Naiste kümne tuhande meetri jooks on just lahenduse leidnud ning vaikselt kerkinud idülli hakkab ilmestama miski muu. Uus jooks, uus võitlus, uued emotsioonid - jah justnimelt, meeste kümne tuhande meetri jooks. See on see jooks, mida me tulime siia vaatama, see on see jooks, mida me tulime kaasa elama. Elagem siis kaasa.
Stardirivile astuvad nimekamatest meestest Tserepannikov, Aus, Reinsalu, Vallimäe, Püi, Männi ja teised. Mehed viskavad nalja, mehed naeravad, mehed teavad, et ees ootab raske jooks.
"Kohtadele, jalad on joone taga..." Kõmaki! Ning pimestanud kärgatusest toibudes selgub, et ette on rutanud Vallimäe, kuid kellest kohe omakorda läheb mööda Püi. Püi, Vallimäe, Tserepannikov, 121, 125, Aristov ning rivi venib pikaks.
Nii sel, kui järgmisel ringil selgub ka jooksu üldine kontseptsioon. Ette tekib kuuik ning selles kuuikus mängivad ilmselgelt rolli kolm meest, Vallimäe, Püi ning Tserepannikov. Teised kolm, kuidas nüüd viisakalt öelda, ootavad juba oma saatust.
Nii ka läheb. "Seitsekümmend kaks" kostub järjekordselt, ees vahetavad liidrid pea igal ringil kohti ning kolmanda kilomeetri alguseks ongi esikolmik järgmistele juba vahet sisse tegemas.
Suutmata olukorrast sotti saada, ei pane ma ka pahaks, kui kommentaator viib oma jutu ilmale ning Võidupühale. Samuti ei pane ma pahaks, et ma ei saa aru, kas käib taktikajooks või tempojooks. Emba-kumba. Või mõlemat.
Kaheksateist ringi veel. Vallimäe läheb rutiinselt ette, Püi järel ning Tserepannikov on samuti oma koha leidnud. Ta passib.
Ring möödub. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. Mehed kulgevad.
Möödub teine ring. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. "Täpselt seitsekümmend kaks! Väga hea!"
Neli kilomeetrit joostud. "Seitsekümmend üks seitse!" Püi haarab ohjad ning tundub, et tempo tõuseb. Vallimäe ei jää mitte enam sammu, vaid kahega maha ning viimasele omakorda kaotab oma kolme-nelja sammuga Tserepannikov. Meeste lõtv ning rahulik jooksustiil võtab ilmselgelt tõsisemad hoiakud.
Möödub ring. Püi, Vallimäe, Tserepannikov. Meestel kõigil viiemeetrised vahed. Püi ründab, vaikselt, kuid ilmselgelt. See on tema võimalus, see on tema lootus. Tagasirge. Püi, kümme meetrit, Vallimäe, kuus meetrit, Tserepannikov. Mehed on pinges. Mehed on oma saatuse ees, iga hetk on oluline. Kes suudab, kes jõuab, kes tahab?
Täpselt pool maad joostud, täpselt pool maad veel. Püi on täiesti omas elemendis, vahe on juba kakskümmend meetrit. Vallimäe on stabiilne ning ... Tserepannikov? Tserepannikov on grimassides. Raske on.
Jooksul on ees ootamas aga uus peatükk. Nüüd on iga mees väljas vaid enda ja ainult enda eest. Ning järgmised ringid kulgevad pealtvaatajale rutiinses, jooksjatele ekstra-rutiinses seisus. Ühele vaat-et igavalt, teisele oi-oi kui valusalt.
Seis püsib. Kaheksa ringi veel. Püi jookseb enesekindlalt, Püi teab, mis teeb. Vallimäe on aga murelik, sellist jooksu tema ei oodanud. Tserepannikovil pole aga aega mõelda, tema on oma saatusega silmitsi. Kui kaua on tal jaksu, kui kaua suudab ta Vallimäed jälitada?
Seitse ringi veel. Püi, viiskümmend meetrit, Vallimäe, kuid nüüd on juba vahe kolmkmmend meetrit ning siis Tresepannikov. Tserepannikov aga võitleb, grimass missugune, kuid silmist pole veel lootus kadunud. Miski pole veel kadunud!
Mööduvad ringid. Püi raskustes, kuid palju pole minna. Vallimäe raskustes, palju on veel minna, Tserepannikov - oi kui palju on veel minna.
Kaks ringi lõpuni. Püi on väsinud, kuid õnnelik. "Lõpp paistab" Tõepoolest. Tserepannikov on aga loobumas, Vallimäe on libisenud liialt kaugele, ta nägu peegeldab jätkuvalt grimassi, kuid see pole mitte enam valust, vaid kaotusevalust.
Viimane ring. Seis sama ning nii ta jääbki. Püi aga naudib viimast ringi. Kui enesekindlalt, kui hästi, kui nauditavalt on ta jooksu teist poolt jooksnud. Seda pole vaja talle öelda, ta teab seda isegi. Ta tõstab publikule võidunäpu püsti: nüüd, siin ja praegu ta teab, et kõik, kõik eelnev on korvatud. Ta on tagasi: "Aäääärghhhhhh!!"
1. Taivo Püi 30.25,10
2. Viljar Vallimäe 30.33,97
3. Sergei Tšerepannikov 30.58,77
Stardirivile astuvad nimekamatest meestest Tserepannikov, Aus, Reinsalu, Vallimäe, Püi, Männi ja teised. Mehed viskavad nalja, mehed naeravad, mehed teavad, et ees ootab raske jooks.
"Kohtadele, jalad on joone taga..." Kõmaki! Ning pimestanud kärgatusest toibudes selgub, et ette on rutanud Vallimäe, kuid kellest kohe omakorda läheb mööda Püi. Püi, Vallimäe, Tserepannikov, 121, 125, Aristov ning rivi venib pikaks.
Nii sel, kui järgmisel ringil selgub ka jooksu üldine kontseptsioon. Ette tekib kuuik ning selles kuuikus mängivad ilmselgelt rolli kolm meest, Vallimäe, Püi ning Tserepannikov. Teised kolm, kuidas nüüd viisakalt öelda, ootavad juba oma saatust.
Nii ka läheb. "Seitsekümmend kaks" kostub järjekordselt, ees vahetavad liidrid pea igal ringil kohti ning kolmanda kilomeetri alguseks ongi esikolmik järgmistele juba vahet sisse tegemas.
Suutmata olukorrast sotti saada, ei pane ma ka pahaks, kui kommentaator viib oma jutu ilmale ning Võidupühale. Samuti ei pane ma pahaks, et ma ei saa aru, kas käib taktikajooks või tempojooks. Emba-kumba. Või mõlemat.
Kaheksateist ringi veel. Vallimäe läheb rutiinselt ette, Püi järel ning Tserepannikov on samuti oma koha leidnud. Ta passib.
Ring möödub. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. Mehed kulgevad.
Möödub teine ring. Vallimäe, Püi, Tserepannikov. "Täpselt seitsekümmend kaks! Väga hea!"
Neli kilomeetrit joostud. "Seitsekümmend üks seitse!" Püi haarab ohjad ning tundub, et tempo tõuseb. Vallimäe ei jää mitte enam sammu, vaid kahega maha ning viimasele omakorda kaotab oma kolme-nelja sammuga Tserepannikov. Meeste lõtv ning rahulik jooksustiil võtab ilmselgelt tõsisemad hoiakud.
Möödub ring. Püi, Vallimäe, Tserepannikov. Meestel kõigil viiemeetrised vahed. Püi ründab, vaikselt, kuid ilmselgelt. See on tema võimalus, see on tema lootus. Tagasirge. Püi, kümme meetrit, Vallimäe, kuus meetrit, Tserepannikov. Mehed on pinges. Mehed on oma saatuse ees, iga hetk on oluline. Kes suudab, kes jõuab, kes tahab?
Täpselt pool maad joostud, täpselt pool maad veel. Püi on täiesti omas elemendis, vahe on juba kakskümmend meetrit. Vallimäe on stabiilne ning ... Tserepannikov? Tserepannikov on grimassides. Raske on.
Jooksul on ees ootamas aga uus peatükk. Nüüd on iga mees väljas vaid enda ja ainult enda eest. Ning järgmised ringid kulgevad pealtvaatajale rutiinses, jooksjatele ekstra-rutiinses seisus. Ühele vaat-et igavalt, teisele oi-oi kui valusalt.
Seis püsib. Kaheksa ringi veel. Püi jookseb enesekindlalt, Püi teab, mis teeb. Vallimäe on aga murelik, sellist jooksu tema ei oodanud. Tserepannikovil pole aga aega mõelda, tema on oma saatusega silmitsi. Kui kaua on tal jaksu, kui kaua suudab ta Vallimäed jälitada?
Seitse ringi veel. Püi, viiskümmend meetrit, Vallimäe, kuid nüüd on juba vahe kolmkmmend meetrit ning siis Tresepannikov. Tserepannikov aga võitleb, grimass missugune, kuid silmist pole veel lootus kadunud. Miski pole veel kadunud!
Mööduvad ringid. Püi raskustes, kuid palju pole minna. Vallimäe raskustes, palju on veel minna, Tserepannikov - oi kui palju on veel minna.
Kaks ringi lõpuni. Püi on väsinud, kuid õnnelik. "Lõpp paistab" Tõepoolest. Tserepannikov on aga loobumas, Vallimäe on libisenud liialt kaugele, ta nägu peegeldab jätkuvalt grimassi, kuid see pole mitte enam valust, vaid kaotusevalust.
Viimane ring. Seis sama ning nii ta jääbki. Püi aga naudib viimast ringi. Kui enesekindlalt, kui hästi, kui nauditavalt on ta jooksu teist poolt jooksnud. Seda pole vaja talle öelda, ta teab seda isegi. Ta tõstab publikule võidunäpu püsti: nüüd, siin ja praegu ta teab, et kõik, kõik eelnev on korvatud. Ta on tagasi: "Aäääärghhhhhh!!"
1. Taivo Püi 30.25,10
2. Viljar Vallimäe 30.33,97
3. Sergei Tšerepannikov 30.58,77
Kommentaarid
Postita kommentaar