Nõmme seeriajooks M 2000 m
On pilves, on soe. Lausa kergelt lämbe, kuid kindlasti mitte palav. Kohal on suvi. Kohal on ka Nõmme seeriajooksu neljas etapp. Meeste kaks tuhat meetrit.
Esimesed tõsised jooksjad, keda ma staadionil kohtan, on Taivo Püi ja Priit Aus. Tuleb välja, et nemad on ka kõik, kelle jooksu ma tahan näha, kelle jooksu ma tahan kogeda või kellele ma tahan kaasa elada.
“Ilma mingi plaanita.”
Kohtadele. Start! Püi ning Aus hoiavad end grupi keskele, seda nüüd hetkeks, sest nii kui lõpeb esimene kurv, nii läheb Püi sinna, kus talle kõige enam olla meeldib - kõige ette. Püi, Aus ning ülejäänud seltskond, kelle jaoks, tõsi, mäng esikohale juba on ajalugu.
Nelisada meetrit. “Kuuskümmend üks viis!” Ning järgmises kurvis käristab Püi Ausile vahe sisse. Ja ma ei imesta - Taivo jalgades on minekut. Kannad tõusevad kenasti tagant üles, ees ründavad jalad omakorda juba staadioni ning see samm ei ole mitte pikk ja venitatud, vaid väle ja tippiv. Olgem ausad, üsna tavapäratu vaatepilt Taivo tehnikat meenutades. Kuid nüüd, siin ja praegu - ta liigub, ja ta liigub hästi ning kiiresti.
“Tuleb, nagu tuleb. Läheb, nagu läheb.”
“Kuuskümmend neli viis!” ning kaks nelikümmend üks kilomeetrile ja Aus on pudenenud liidrist juba oma viisteist meetrit. Täna ei ole Ausi päev, praegu ei ole Ausi aeg. Ausi ajad on alles ees, pisut kannatust.
“Kui ma taktika peale hakkan mõtlema, siis ta läheb …” ning Taivo jääb mõtlikuks.
Kaks ringi veel. Taivo on tõsine: pea pisut viltu, rütm monotoonne ning keel vilksab korra suunurgast. See on see hetk, kui sportlane ei mõtle. See on see hetk, mis sportlane teeb tööd.
Viimane ring, vahe Ausiga kuuskümmend meetrit. Aus on mängust väljas, Aus oli juba ammu mängust väljas, kuid see pole oluline. Oluline on miski muu.
Finišisirge. “Taivo! Taivo!” Mehe näkku tõuseb grimass, jooks on olnud kiire, jooks on olnud raske, eriti sel, nii lühikesel distantsil, kuid Taivo teeb ka siin head jooksu. Pea langeb alla, pea viskub kätega kaasa, rind ette, pea ette ja … läbi. Kõik. Võit.
1. Taivo Püi 5.27,4
2. Priit Aus 5.42,1
Esimesed tõsised jooksjad, keda ma staadionil kohtan, on Taivo Püi ja Priit Aus. Tuleb välja, et nemad on ka kõik, kelle jooksu ma tahan näha, kelle jooksu ma tahan kogeda või kellele ma tahan kaasa elada.
“Ilma mingi plaanita.”
Kohtadele. Start! Püi ning Aus hoiavad end grupi keskele, seda nüüd hetkeks, sest nii kui lõpeb esimene kurv, nii läheb Püi sinna, kus talle kõige enam olla meeldib - kõige ette. Püi, Aus ning ülejäänud seltskond, kelle jaoks, tõsi, mäng esikohale juba on ajalugu.
Nelisada meetrit. “Kuuskümmend üks viis!” Ning järgmises kurvis käristab Püi Ausile vahe sisse. Ja ma ei imesta - Taivo jalgades on minekut. Kannad tõusevad kenasti tagant üles, ees ründavad jalad omakorda juba staadioni ning see samm ei ole mitte pikk ja venitatud, vaid väle ja tippiv. Olgem ausad, üsna tavapäratu vaatepilt Taivo tehnikat meenutades. Kuid nüüd, siin ja praegu - ta liigub, ja ta liigub hästi ning kiiresti.
“Tuleb, nagu tuleb. Läheb, nagu läheb.”
“Kuuskümmend neli viis!” ning kaks nelikümmend üks kilomeetrile ja Aus on pudenenud liidrist juba oma viisteist meetrit. Täna ei ole Ausi päev, praegu ei ole Ausi aeg. Ausi ajad on alles ees, pisut kannatust.
“Kui ma taktika peale hakkan mõtlema, siis ta läheb …” ning Taivo jääb mõtlikuks.
Kaks ringi veel. Taivo on tõsine: pea pisut viltu, rütm monotoonne ning keel vilksab korra suunurgast. See on see hetk, kui sportlane ei mõtle. See on see hetk, mis sportlane teeb tööd.
Viimane ring, vahe Ausiga kuuskümmend meetrit. Aus on mängust väljas, Aus oli juba ammu mängust väljas, kuid see pole oluline. Oluline on miski muu.
Finišisirge. “Taivo! Taivo!” Mehe näkku tõuseb grimass, jooks on olnud kiire, jooks on olnud raske, eriti sel, nii lühikesel distantsil, kuid Taivo teeb ka siin head jooksu. Pea langeb alla, pea viskub kätega kaasa, rind ette, pea ette ja … läbi. Kõik. Võit.
1. Taivo Püi 5.27,4
2. Priit Aus 5.42,1
Kommentaarid
Postita kommentaar