RMK matkatee - üksiku rännumehe matkapäevik

Lugu sellest, kuidas üks noormees Oandust Iklasse rändas. Kolmsada seitsekümmend kilomeetrit, peamiselt üksi, seltsiks metsad, sood ja rabad ...

13.august, esmaspäev - esimene päev

Ootusärevus. Ausalt öeldes ei tea ma, mis mind ees ootab. Ausalt öeldes ei peagi ma seda teadma. See on matk, see on ootamatus, see on see, mis tuleb. Ja ma ei tea, mis tuleb. Vaatan, küll näen. Näen siis, kui kohal olen ...Ning vastu kõiki ootusi ei alga minu seiklus mitte askeetlikult ja Oandu metsast, vaid hoopis Sagadi mõisast.

"Tere! Kas ...“ ühtäkki tunnen enda eelseisva küsimuse ees juba häbi, kuid jätkan ikkagi: "kas siin on restoran ka?"

Seisan parajasti mõisa hotelli fuajees ning näen silti "Restoran". Häbi on. Naeratan soojalt.

"On ikka. Teisel korrusel."

Sagadi mõis

Ning kui ma küsin hindade kohta, siis saan vastuse, et kui ilusti küsida, siis saab päevapraadi ka. Mõne hetke pärast lõpetangi lõuna päevaprae, porgandikoogi ja jõhvikamahlaga. Ja seda kõike vabas õhus ning päikese käes. Lisaks saan ka tasuta miniekskursiooni mõisa aeda. Viimast samuti ... ilusti küsitult.

Pisut häbelik, kuid sooja südamega Mari. Mari jutustab mulle kohalikke legende. Aitäh.

Altjast aga saab mu retk tõelise alguse. Siit, sooja kivi, tuulise ranna ning lõpmatult avaralt vaateväljalt, hakkab minu tee. Tee sisemaale, tee metsa, sohu, rappa. Tee, pikk tee, sinna, kust saab taas välja vaadata. Lõpmatult kaugele vaadata. Mere äärde ... või mujale.

Altja vanad paadikuurid - nüüd taas endiste omanike käes.

Kuid-kuid. Täpselt kolmsada meetrit kulub sentimentaalsest melanhooliast kuni Altja kõrtsis pakutava õlleklaasi taha. Ikkagi Palmse tume õlu – midagi erilist. Ning nüüd, peale poolt klaasi, tahaks juba kala püüda ning kerra keerata. Tahaks tagasi, tahaks lebosse visata. Novot siis mulle palverännakut ...

Altja kõrts. Siin selgub mu matka mitte filosoofia, vaid juhtmõte: mul on aega, mul on aega mailm, ma olen seal, kus olen, mind ümbritsevad juhused ning nende juhuste voolul lasen end ka kaasa tõmmata. Olen sõltumatu. Olen saatuse ... meelevallas.

14. august, teisipäev

Öö veetsin Käsmus. Õigemini Käsmu telkimisalal. Ning seda koos sakslastega. Terve plats oli saksa skaute täis. Ka terve mets oli saksa jalgrattureid täis. Leidsin siiski telkimisala ühe nurgas pisut vaba pinda ning sinna, kahe võõra tüdruku kõrvale, ma ka jäin. Kaks õde - Mirjam ja Tunata ning üllatus-üllatus, ka nemad olid sakslased.

Sakslased on siiski toredad. Kuid veel toredam, õigemini maagilisem, on ikkagi lõkketuli. Lõkketule sundimatu, habras, sinna-tänna võnklev valgusvihk. Või lõkkejutud ... pigem vaikus. Lõkkevaikus.

Tee mäele - Tandemäele

Tandemäe, muinaskalmed. Võhma külapoe rahulikust vaikusest keeran mäe suunas. Päike, kerge palavus, mäe otsa kulgev tee. Mäe otsas, teada saades muinaskalmete iidsusest, tõuseb tuul. Tuul vihiseb-vuhiseb, hein väänleb sinna-tänna ning tunnen erakordset tunnet. Mina siin, mäe otsas, aasal, tuul, metsik tuul. Ning muinaseestlased. Teen paar pilti, tõmban koti selga ning astun mäe otsast taas alla, edasi suunas. Tuul vaibub, meel rahuneb, kogen taas päikest ning mõtlen, et mis see nüüd siis oli. Mõttepaus.

Tandemäe

Järgmine retk ei saa olema samasugune kui see. Järgmisse retke tuleb veel rohkem aega varuda. Selleks,et ükskõik, kus sa ka ei oleks, sul oleks aega aeg maha võtta. Et pühendada see aeg lõkkele, ajaloole, esivanematele. Tantsida, ammuda, häid sõnu lausuda, nii nagu seda tehti ehk muinasajal.

Joaveski ja kohalik piiga. Vesi oli ... oi-oi kui külm.

Rähn tegi tok-tok-tok

Nõmmeveski

Kolmapäev

Hommik. Viru raba. Üksik traktor, sookured, inimtühjus. Ning üksik alasti mees. On tõepoolest kolmapäev ning ma saan oma supluse varem, kui lootsin.

Viru raba

P.S. Kui mina oleksin saanud Malevat vändata, siis oleksin teinud seda just Viru rabas.

Viru raba

P.P.S. Sakslased on ikka sakslased. Tulevad oma suurelt laevalt siia Viru rappa, jalutavad esimese ei-midagi-ütleva laukani, giid räägib lõputu loo kokku ning siis keeravad kõik otsa ümber ja longivad bussi tagasi. Ütlesin ühtedele, et nood räägiksid teistele ka, et nad jäid parimatest paladest ilma. Noh jah, loodan siis, et peale selle hädise külastuse jääb neile miskit kripeldama vähemalt. Äkki vaat-et tulevad veel millalgi tagasi.

August on matkamiseks tore aeg

Kõrvemaa

Kalakonto: 0 forelli, 0 haugi, 3 ahvenat

Öömaja. Bauhofi kõige odavam ühekohaline telk.

Neljapäev, neljas päev

Olen saanud pisut mõelda. Tuleb välja, et kõige parem aeg mõtete kogumiseks pole mitte teel kõndides, vaid hommikul. Hommikul rutiinselt asju kokku pannes. Kuna pakkimine käib hommik-hommiku haaval ikka ühteviisi ning kätetegevusele otseselt keskenduma ei pea, siis mõte kulgeb vabalt omasoodu.

Pakun välja hüpoteesi, et tarkusest intelligentsini kulub kolm sekundit. Kolm sekundit rahu. Kellele rohkem, kellele vähem, kuid mulle umbes kolm sekundit. See on aeg, mille järel ei tule mõte mitte automaatselt ja tarkusest, vaid sügavamalt. Asjad ei ole enam mitte nii nagu nad on, vaid et nagu nad ... on. See mõte vajab edasiarendust. See vajab eksperimenti. Sügisel.

Kohtusin ka ühe matkajaga. Nüüd pange tähele: kuuekümne kuue aasta vanune naine, üksik matkaja. Käib nii päeval kui ööl, pause teeb siis, kui tunne on. Pausi ajal teeb suitsu, joob kohvi. Üleüldse põeb ta diabeeti ning enne puusa väljavahetamist käib vajaduse korral ka rohtude all. Jah, ta on endine matkainstruktor. Ning pole teist, sõpra, kes jaksaks temaga kaasa tulla. Sain ka näpunäiteid; lõunaks sada grammi šokolaadi, tumedat šokolaadi. Tuhat kilokalorit! Temperamentse stiiliga temperamentne naine, kuid naine ... missugune.

Ühtlasi sain ka aimu, mis mind ees ootab. Põhja-Eesti aktiivne nädalavahetuse puhkus on asendumas tuima, soise, kalgi, meeltheitva keskmaaga. Füüsiline on vahetumas psüühikaga. Psüühikaga. Tuleb tugev olla.

Hiljem. Üllatuste paradoks seisneb selles, et seal, kus sa seda ei oota, seal see sind ootabki. Kakerdaja raba. Õhtu. Ees seisab tükk maad soode vahel käimist. Keset metsikut, unustatud maad. Tühja maad. Hakkab hämarduma.

Kakerdaja raba

Leian kaardilt majutuse märgi. Igas suunas soodega piiratud ristmikul paikneb parajalt romantiline talu. Hobune tervitab mind.

Hõikan kõva häälega: "Tere-ee!"

Ei miskit.

„Tere-ee!“

Ülalt, teiselt korruselt, tuleb alla poolpaljas poiss. Ning ta helistab omanikule.







Nii tund hiljem. Kuum dušš seal, kus sa seda kõige vähem ootad. Soe tee, hubane valgus, ümberringi sood. Olen kohas, kus on rahu. Olen kohas, kus ma tunnen, et see on see paik, kuhu tulevad filosoofid. Kuhu tulevad matkamehed öömaja küsima, justnimelt küsima. Ning seejärel peremees kuulab, mis meestel öelda on. Vähe on kohti, vähe on inimesi, kus seda teha saab. Siin on see koht. Siin on eraldatus, siin sood, siin on mõttekoda. Jah, mõttekoda. Koda neile, matkajatele, filosoofide, neile, kes tunnevad, et neil on, mida mõelda või öelda.

Reede, viies päev

Meelis ja hobune. Mõlemad rahu ise.

Rabav talu

Mõtlen veel Rabava talule. Omal ajal oli Tallinnas selline koht nagu Kuku klubi. Seal, nagu ma kuulnud olen, käis teatud kontingent. Eesti intelligentsi- ning vaimueliit, ehk. Siis sellele kohale on nüüd alternatiiv. See talu. Keset soid, eemal asustusest, väikese künka otsas asuv paik, kust teadjamehed oskavad öömajale tulla. Ning nendeks tulijateks on rändurid, vaimuinimesed, mõtlejad. Need, kes tahavad mõtteid jagada või kui mitte, siis need, kes otsivad eelkõige rahu. Fantastiline perekond, fantastiline mälestus.

Ühtlasi, mulle tundub, et ma olen oma matka mõtet leidmas. Matka alustades spekuleerisin või arvasin, et peale paari aktiivset päeva tuleb esimene murdepunkt. Olgu see siis füüsiline või vaimne, emba-kumba, ning sel hetkel võin kalduda pessimismile. Ning siis, hea õnne korral jõuan ehk mingisuguse valgustuseni. Kuhugi, ehk rahuni, või ... ehk veel millegi muuni.

Täna hommikul tunnen, et eilse päeva jooksul möödusid mul mõlemad murdepuntid. Esmalt Aegviidus, keset teeremonti, keset tolmu, müra, kära, jõudsin tagasi sinna, kus ma Tallinnas olin. Keset kiiret eluviisi, kus raske kotiga rännak, raske rännak, tundub ... mõttetuna. Mõtlesin rongi peale minna, mõtlesin bussile astuda, mõtlesin tõsiselt katkestamisele.

Kuid eile õhtul toimus muutus. Pika, üksluise, pausideta soodevahelise kõndimise lõpetas ... lõpetas soe tuba, soe teetass, soojad inimesed. Ning ma leidsin selle, mida ma veel ei osanudehk oodata. Rahu.

Pealelõunal. Hääletan Ardust Kõuele.

"Tere. Kuhu sõidate?"

"Triigile."

"Ma lähen Kõuele. Aga ma tulen teiega. Ma lähen enne Triigit maha."

"Ma lähen Triigis mõisa, see on sealsamas. Ma viin mõisa."

Mõis ...

"Olgu."

Juhani vana villis

Juhan, kes osutus nii kunstnikuks kui külavanemaks, viiski mind mõisa. Teel sinna, kuuldes, et seal on tulemas kunstinäitus, teadsin ma, et ma olen taas õnnega koos. Aitasin Juhanil toolid kärult galeriisse tassida ning juba ma ... armusin.

Selles kohas, taas, kuid veelgi enam, on stiili. Ning kui Juhan mulle ka mõisa näitas, siis ma enam ei ütleks, et selles kohas on ainult stiili. See on segu maailma eri stiilide ehedatest, võluvatest, aupaklikest nüanssidest, see on stiilide puhas stiil. Üks stiil. Kes teab, see mõistab.

Kuid ühtlasi tutvustas Juhan mind ka mõisa juhatajale. Stiilis; Jaana -matkaja. Martin. Martin - Jaana. Ning hiljem, peale seda, kui me Juhaniga siidrit jõime ja juttu ajasime, tegi Jaana mulle eraldi ekskursiooni ka lukustatud uste teha. Ma olin ... vaimustuses.

Kõue mõisa juhataja – Jaana. Jaana, veetlev Jaana

Praegu, teel Hirvelaande, saan ma edasi arendada mõtet, mis mul tekkis seoses eilsete ja tänaste unustamatute kohtumistega. See on üksi reisimise, nüüd julgen juba öelda, kõige puudutavam, tänulikum pluss. Või eripära. Ma kohtun kohalikega, ma kohtun heade inimestega. Ning nendel kohtumistel oleme ainult meie, meie mõtted ning meie ühine side. Ning kuna ma, väsinud matkaja, ei räägi ei poliitikast, ei argipäeva muredest, tühjast-tähjast, kuna ma lihtsalt ei jaksa neid teemasid arendada. Ma räägin hoopis sellest, mis tuleb otse. Südamest. Ning see on suunatud temale ja ainult temale. Ning see nakatab ka teda. Ning ehk just seetõttu, või mine tea ... , tehti mulle Kõue mõisa ka tööpakkumine.

Otsustasin taas hääletada. Sain viis kilomeetrit edasi. Võit, kõva võit.

Õhtul, peale emotsinaalselt paljupakkuvat päeva, jõuan Loosalu rappa. Ning ühtlasi mõistan, et matkamine on ikka üks eriline toiming. Peale pikka, tüütut, kraavikallast, mõlemal pool märjad sood, jõuan lõpuks raba laudraja algusesse. Rada on katki, aja hõngu jäänud ning tunnen, et olen kusagil, kusagil seal. Kõigest eemal. Ning, kõige eemal, seal, kust ma seda taas ei lootnud, ma ei sea ootusi, sealt leidsin ma midagi maalilist, midagi maagilist. Ei ... ma ei leia sõnu. See vist ongi see - idüll.

Loosalu rabajärv

Päikeseloojang rabas

Laupäev

Lelle

Täna tuli Riina. Riina on mulle kolm päeva seltsiks. Ning ühtlasi leidsin taas kinnitust sellele, kui eriline on matkata just jalgsi. Enne, täna, esimesel viiel päeval - kogu aeg, jalgsi matkates kohtan ma üksluisust, kohtan sirget teed, mitte küll tüütust, kuid eelkõige väsimust. Ning, kui jõuda kuhugi, sinna, kuhu ei lootnud, kus kunagi ei tea, mis sündima hakkab, seda erilisem see sündmus on. Jalgsi ei jõua kaugele, jalgsi ei jõua järgmisse kohta. Veel huvitavamasse kohta. Jalgsi on aega ning kui on aega, siis tuleb rahu. Kui tuleb rahu, siis tuleb ka nauding. Sellest, sellest erilisest kohast, mis mulle siin ja praegu on osaks langenud. Ja mitte ainult. Ma naudin ka seda pärast, siis kui olen tagasi üksluisuses, seal, kus saadab taas, ikka ja jälle seesama tuimus ... ning eelpool kogetud elamus. See on elamuse kinnistumus. Täiuslik elamus.

Lelle mõis. Leidsime taas külalislahust.

Riina

Kott on raske, kuid ilus on maa.

Mukri raba

Pealelõunal. Olime rabas. Mukri rabas. Valitses romantiline meeleolu. Kuid ühtäkki, vesirooside vahelt ujumist lõpetades, hakkas metsast kostuma vandumist. Ning mu matk sai peagi veelgi täiuslikumaks.

Poiss, kes enim ropendas, Andre, osutus ka kõige külalislahkemaks. Kõige sõbralikumaks, kõige soojemaks. Ta tutvustas meid oma kambajõmmidele ning neist kambajõmmidest said ühtäkki me reisikaaslased.

Veider. Veider, kuidas üksluine vantsimine ühel hetkel romantiliseks rabassulistamiseks muutub. Veider, kuidas vaikne rabahetk ootamatult lõbusaks autosõiduks pöörab. Ju see on matka omapära, ju see on matkamehe omapära. Sa oled oma. Ning aeglase kulgemise plaanitus loob soodsa pinnase plaanide tekkeks. Ootamatute plaanide tekkeks.

Vändra. Vändra kooli kokkutulekule siiski ei läinud

Saeveski metsamaja

Esmaspäev, kaheksas päev

Pühapäeva hommik. Peagi saab kohvi

Hüpassaare. Soomaa äärel

Oksa luha küün

Eile hommikul sadas vihma. Ei teagi nüüd, kas see oli hea või mitte, kuid kuna me tee kulges Soomaa poole, siis see tundus loomulik. See tundus, õigemine Soomaa tundus, Soomaana.



Mõtlen, et Riina tuli sobival ajal. Talle endale sobival ajal. Ta sai intensiivse, kuid juhtumisi ka selle õige matka kogemuse. Palava, päikeselise, tüütu, üksluise kogemuse, mille ajaline pikkus ületab kordades elavate emotsioonide osa, kuid mille emotsioonide osa siiski unustusse jätab. Ning see palav, terve päev kestnud lonkimine asendub mälestustes Mukri raba idülli, Vändra noorte autopeo ning metsavahi maja, täna siiski juba Oksa küünis ööbimisega. Pikk, meeleheitele viiv lõputu tee, nagu see meil oli – see oli seda siiski väärt. Totaalselt väärt.

Enne jäi vist mul mõte pooleli matkamehe või matka enda eripärast. Matkamine keerab aja ning mälestuste tajumise suhteliseks. Ning seda matkaja kasuks. Matk keerab ka inimese enda pahupidi ning seda samuti tema kasuks. Tegelikult, seda juhul, kui sel minna lubada või minna lasta. Ma olen kohtunud inimestega, kes mulle meeldivad, kes mulle väga meeldivad ja kui ma olen saanud isekeskis olla nendega, nad tunnetavad ka mind sellisena, kes ma olen. Kes ma ... olengi. Ma julgen seda nimetada matkamehe rahu auraks, mis boheenlaslikult mind ümbritseb ning mis mind ka boheemlaslikult seiklustesse tõmbab. Ja mis peamine: see, mis minust tuleb, see tuleb otse, see on ... nagu on, sest see on ehtne. Ma olen ehtne. Ma olen vaba.

Teisipäev, üheksas päev

Soomaa keskus. Rõõmus Kristiina ja rõõmsad välismaalased

Keset päeva tuli meelde, et püha on ju.

Soomaal. Keset Soomaad, ikka Soomaal. Tegin eile puhkepäeva. Et Riinat saata ning et mõtteid järele mõelda.

Tundub, et matka askeetlikkus on ka mu mõtteisse jõudnud. Eile, kui ma oma pisikeses tares puhkasin, ei tulnud ma selle pealegi, et sauna küsida, et duši all käia, et sooja duši all käia ning köögis sooja toitu teha. Veider. See-eest jõin sooja teed ning vaatasin filmi Soomaast. Tegin seda, ... mis mulle sülle langes. ...

Tõsi, hiljem käisin ka duši all ning tegin mikrouunis toitu, kuid see polnud enam see, mis ta olla võinuks.

Kuid mitte eelnevast ei tahtnud ma kirjutada. Ma mõtlesin unistustele. Unistused, kui miski, mille poole teed suunata, unistused kui miski, mille poole püüelda. Mida katsuda, mida ... või millest kinni hoida?! Kinni hoida või hoopis mida hoida lähedal, piisavalt lähedal, et need ... iseorganiseeruksid.

Sakslased. Läti linnuvaatlustorn

Soomaa. Võrratu Soomaa

Jummel, täna hommikul mõte lendab. Ei teagi, kas Riina külaskäigust või Soomaast. Või mõlemast. Aga kusagilt olen ma saanud impulsi ning vaatan, kuhu see impulss nüüd mind praegu viib.

Soomaa. Ma kujutan ette, miks Mart Saar nii andekas oli. Tegelikult ma ei tea, kas ta oli andekas. Kuid nagu Jakobsongi, ta oli silmapaistev. Nind see silmapaistvus ei tulnud Soomaa vaikusest. See tuli impulsist, mõlemal mehel ... ning kõigil meil on see oma, ... impulsist ja Soomaa rahust. Impulsi löök, Soomaa rahu - ideaalne veepind, kuhu suure kivi kukkumisel suured lained tekivad. Mõistate?
...

Kaks saksa vabatahtlikku. Tüdrukud on Soomaal aasta ning sellal nad korraldavad lastele töötubasid, ringkäike ja muid põnevaid ettevõtmisi. Seda kõike tänu tollele toredale saksa-eesti naisele. Tervitan.

Hääletan. Soomaa-Kõpu-Kilingi-Nõmme. Autojuht: "Ma töötan Häädemeeste lähedal. Seal on endine nõukogude kosmonautide puhkekoht. Tolleaegne tipptehnika. Arvutati välja, et seal on puhkamiseks meie ala kohta kõige sobivamad ilmastikutingimused. Nüüd on seal uus puhkekoht. Vägev koht."

Baar. Tunduvalt stiilsem, kui üle tee jääv kaasaegne, maitsetu, too „kena“ koht. Klassika.

Kilingi-Nõmme

Oli ka selliseid öid. Rae järve ääres.

Kolmapäev, kümnes päev

Laiksaare matkarada. Kõige ürgsem, metsikum, võimsam loodus, mida ma kohanud olen

Kolmkümmend kaheksa kilomeetrit lõpuni. Lõpp läheneb. Ning lähenevad ... ka lõpumõtted. Tekivad ootused. Tekivad lootused. Ning esimest korda tunnen üksindust. Siin ei ole kedagi. Ainult mina, mets, puud, linnud ja tee mu jalge all.

Kolmkümmend seitse kilomeetrit minna. Mõtlen rännakule. Kui üldistada, siis matka esimene osa, Põhja-Eesti kuni Aegviiduni, kulges kui kiire nädalavahetus, kui aktiivne puhkus. Keskmine osa, Kesk-Eesti, oli kui külaskäik. Praegu on tunne, et mul läheb neljas päev. Nõnda kiirelt on kõik möödunud. Ning nüüd, viimasel teekonnal, tunnen end kui pensionär. Aeg on möödunud, kõikjal on mälestused ja nüüd ... on jäänud vaid viimne tee. Tee koju.

Teel kohtan uudishimulikke

Kablis.

Loen Kabli RMK infomaja kohta, et see on renoveerimisel. See on kinni. Sean enda sammud Ikla suunas ning ei lähe kaua aega, kui avastan end linnuvaatlusrajalt. Näen merd. Taas. Ning kogen ... rahu. Ei mingit melanhooliat, on vaid rahu. Ei teki isegi küsimust, et kas teekond oli seda väärt. See oli seda totaalselt väärt. Ning see meri ... on meri.

Mere äärest tagasi teele tulles näen infotahvlit. Kabli päikeseloojangu festival. Ning juhtub see, mida mu matkal ikka ja uuesti on juhtunud: „Kolmapäev – filmiõhtu koos Peeter Simmiga. Kosmonautika puhkekeskuses.“

Kosmonautika puhkekeskus. Nõukogude kosmonaudid. Tüüp autos, hääletamine. Veider. Kokkusattumuse hämmingus lasen end taas saatuse hoolde ning kuna juhus on mind kord juba siia toonud, siis lasen sel taas enda saatust määrata.

Kosmonautika puhkekeskus. Õhtu. Kamin köeb, villased sokid, pannkoogid jäätisega. Kõlavad Ewerti plaadi viimased lood ning mõtlen et ... et elu on ikka ilus. Samuti tõden, et Ewert pole ka kunagi kõlanud paremini, kui just nüüd, siin ja praegu.

Veider ikka see saatus. Kuid täna olen ma siin, siin on filmiõhtu ning siin on ka Peeter Simm ja filmivaatajad. Ning kõik me koos, me lendame kosmosesse ...

Neljapäev, üheteistkümnes päev - viimane päev

"Üksik saar" – eilne film. Üksiku saare rahulik idüll. Turvaline ja rahulik idüll, mida kaitseb tihe, paks mets ning kõikjalt ümbritsev meri. Et aga siit pääseda, tahes või tahtmata, selleks tuleb jagu saada merest. Tormisest ning vahutavast merest. See ei ole lihtne, see ei peagi lihtne olema. Ainus, mis meid sealt merest päästa suudab, on majakatuli, abikäsi. Olgu see siis su enda ... , ei su sõbra ... või hoopis vaenlase oma.

Nõukogude arhitektuur

Öömaja. Küsisin soodsat katusealust ning veetsin öö, müstilise öö, koos kõleda tuule, mägiveiste, ihuüksi ning seda kosmonautide veel kordategemata, räämas, kuid ehtsa hõnguga endises puhkemajas.

Päeval. Kõnnin. Vihma sajab. Tuul, meeletu tuul, külm, vihm, päike, vihm ... ja taaskord vihm. Kõik, kõik mida veel kaela võin saada, saan just nüüd. See on kui saatus, saatus, et ... et anda mulle viimane. Viimsele teele ...

Lõpp on kohe kohal

Viimane kilomeeter. Lükkan jalaga lompe laiali, enam ei saja, küll aga puhub tuul. Mind valdab joovastus. Naeran. Tervitan mööduvaid jalgrattureid. Viskan käppa. Naeran. Deliirium. Kurratt, tegingi ära!

Jah. Jaaahhhhhh!!!!

Ikla. Kohal. Siin ja praegu. Ning ei teagi, mida teha. Olen piiri peal. Lähen mere äärde. Tuuline, võimas, rahustav vaatepilt. Teen pildi ... ning ühtäkki heliseb mu telefon.

„Jaa-a ...“

„Tere! Kas, kas ma räägin Martin Simpsoniga?“

„Jaa, see olen mina.“

„Kas sina oled see, kes jalgsi läbi Eesti matkas?“

„Jaa, nii see on.“

„Ma nägin sind Kõue mõisas, me olime jalgrattamatkalised. Ajasid meiega juttu ka pisut, aga ma ei olnud kindel, et see olid sina. Ma helistan seoses tööpakkumisega. Sa olid mulle cv saatnud ...“

Ja ma ei usu oma kõrvu, matk üllatab mind taas veelkord.

Ei tea, kas ... ikkagi on lõpp?..

Fantastiline matk. Fantastilised elamused. Fantastiline ... see Eestimaa.

Loomakonto:
0 karu, 1 põder, 0 kitse, 5 vaskussi

Kaks tööpakkumiset.

Kõike hääd!

Martin Simpson