Isadepäev Kõue mõisas - ehk kuidas lelud leidsid endale uued elud
Hall, jahe ning mannetu pühapäev. Pealtnäha. Kuid siiski isadepäev ning siiski ka päev, mil Kõue mõisa aktiivsed töötajad koos pead-käed-jalad kokku panid ning lelude turu korraldasid. Või teisisõnu, lugu isadepäevast, mil mõisa omamoodi elu tekkis.
Kati, peakorraldaja, tormab hoogsalt ringi ning jagab korraldusi vasakule-paremale. Tädi Monika, mõisa kõige heasüdamlikum naisterahvas, kannab oma uhket roosat kübarat ning ajab taga Kati tüdrukutirtsu. Maiko sätib tehnikat üles, sehkendamine siin-seal, iga nuka peal...
Fuajee kõrvale, galeriisse, sean sisse aga puhveti. Hallile, üksikute punaste kaunistustega kahhelpõrandale on toodud tumepunane paks vaip. Beežikashallile seinale heidab mahedat valgust sinakas-sinine lühter, seinal ripuvad tumedad ajastuhõngulised filmiplakatid. Ning kõige selle vahele asetub suur, massiivne, musta värvi elegantne puhvetilett. Millele omakorda tuleb peale tumeroheline laiade lehtedega suur lill, küünal, teepakikesed… Mõisa stiilikirev interjöör saab ühtäkki lisaks veel ühe stiilse puhvetiruumi.
Üritus algab. Lapsi voorib juurde. Ei saagi aru, kas lapsed on vanemate kõrval või on vanemad laste kõrval. Igal juhul on papakoid Rex ja Marju tähelepanu keskpunktis. Rääkimata küülik Ervinist.
“Üks kohvi, palun. Pokaal valget veini. Võtan kaks kaneelisaia ka.” Puhvet on hoo sisse tõmmanud. Ühtlasi, õigemini lihtsalt kuidagi, on mu kõrvale ilmunud Miku (Michael). Ning ühtlasi tekib mul mure, et kuidas ma kõige selle kõrvalt jaksan üldse üritust kajastada. Ballisaalis toimub leluturg, laste töötuba, multifilmide vaatamine. Lisaks jooksevad veel vanas köögis filmid. No-vot ei teagi.
Mikust saab aga mu assistent. Koogitükid lähevad juba õigetele taldrikutele, mahlakallamine, raha vastu andmine ning tasside-taldrikute koristamine on juba peagi selgeks saadud. Näha on, et Mikul on hakkamist. Ning näha on ka, et ta enda arvates, olgugi, et on üheteistaastane, on ta seltskonna jaoks liiga suur. Pealegi ei ole siin piisavalt huvitavaid tüdrukuid. Seetõttu ongi ta nüüd mul siin assistent.
“Hopsassa - hopsassa” lehvib tädi Monika taaskord mööda. Ballisaalis algab programm. Ja ma olen siin, puhvetis. Vaatan Mikule otsa ning mul tuleb idee. Reportaaž leluturust, perepäevast - seda läbi lapse silmade. Geniaalne.
Koolitan Miku välja. Pangu kõik kirja: otse, lühidalt, elusalt. Nii nagu on. Ja saadan Miku koos märkmikuga otse sündmuste keerisesse.
Reportaaž ballisaalist:
Nad mängivad konnamängu. Tädi Monika ütles: “Need, kes valesti hüppavad, lähevad kõrvale.” Tädi Monika ütles veel: “Said märjaks ka?” Nad hakkavad mängima kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole. Nüüd ta õpetab. Järgmiseks hakkasid nad mängima Hiirelõksu. Mait oli hiir. Tädi Monika läheb puhkama. Lapsed vaatavad filmi.
Inimesi tuleb ballisaali. Tädi Monika ja Kati räägivad. Kati ja tädi Monika ka vaatasid mänguasju. Nad naeravad kõvasti ja karjuvad. Nad mängivad ikka Hiirelõksu.
Mõlgutan mõtteid. See ongi see hetk, kui mõisast on saanud keskus. Lapsed, vanemad, meie inimesed, külastajad, mõis, kodu. Seda kõike nõnda kirevas kohas ja nõnda kirevas seltskonnas. See ongi, ma usun, taaskord üks täide lainud unistus. Mõisa unistus.
Miku raporteerib edasi:
Palju lapsi tahtsid mänguasju, aga neid pidi talongide vastu vahetama. Siis lapsed jooksid kohe mänguasjade juurde ja hakkasid vahetama neid autode, karude, raamatute ja teiste asjade vastu. Vahetasid kuni kõik olid otsas ja siis nad läksid ringi ja hakkasid rääkima, mille nad said ja miks nad selle võtsid. Kõik rääkisid ja rääkisid.
Müün veel mõned mahlad, koogitükid, ahjusoojad kaneelisaiad on juba ammu otsas. Teen Mikule tänutäheks head-paremat välja. Hiljem, olgugi, et me oleme Mikuga siin vabatahtlikud, teenib Miku hea töö eest ka oma elu teise palga: viis eurot. Mikul on päev korda läinud.
Miku kirjutab märkmikku veel viimsed read:
Lastepäev hakkab lõppema ja kõik hakkavad ära minema. Lapsed vaatavad multikaid ja on õnnelikud.
Teie, Kõue mõisa puhvetimeeskond.
Michael Helstein, 11 - aastane
Martin Simpson, 25 - aastane
Kati, peakorraldaja, tormab hoogsalt ringi ning jagab korraldusi vasakule-paremale. Tädi Monika, mõisa kõige heasüdamlikum naisterahvas, kannab oma uhket roosat kübarat ning ajab taga Kati tüdrukutirtsu. Maiko sätib tehnikat üles, sehkendamine siin-seal, iga nuka peal...
Fuajee kõrvale, galeriisse, sean sisse aga puhveti. Hallile, üksikute punaste kaunistustega kahhelpõrandale on toodud tumepunane paks vaip. Beežikashallile seinale heidab mahedat valgust sinakas-sinine lühter, seinal ripuvad tumedad ajastuhõngulised filmiplakatid. Ning kõige selle vahele asetub suur, massiivne, musta värvi elegantne puhvetilett. Millele omakorda tuleb peale tumeroheline laiade lehtedega suur lill, küünal, teepakikesed… Mõisa stiilikirev interjöör saab ühtäkki lisaks veel ühe stiilse puhvetiruumi.
Üritus algab. Lapsi voorib juurde. Ei saagi aru, kas lapsed on vanemate kõrval või on vanemad laste kõrval. Igal juhul on papakoid Rex ja Marju tähelepanu keskpunktis. Rääkimata küülik Ervinist.
“Üks kohvi, palun. Pokaal valget veini. Võtan kaks kaneelisaia ka.” Puhvet on hoo sisse tõmmanud. Ühtlasi, õigemini lihtsalt kuidagi, on mu kõrvale ilmunud Miku (Michael). Ning ühtlasi tekib mul mure, et kuidas ma kõige selle kõrvalt jaksan üldse üritust kajastada. Ballisaalis toimub leluturg, laste töötuba, multifilmide vaatamine. Lisaks jooksevad veel vanas köögis filmid. No-vot ei teagi.
Mikust saab aga mu assistent. Koogitükid lähevad juba õigetele taldrikutele, mahlakallamine, raha vastu andmine ning tasside-taldrikute koristamine on juba peagi selgeks saadud. Näha on, et Mikul on hakkamist. Ning näha on ka, et ta enda arvates, olgugi, et on üheteistaastane, on ta seltskonna jaoks liiga suur. Pealegi ei ole siin piisavalt huvitavaid tüdrukuid. Seetõttu ongi ta nüüd mul siin assistent.
“Hopsassa - hopsassa” lehvib tädi Monika taaskord mööda. Ballisaalis algab programm. Ja ma olen siin, puhvetis. Vaatan Mikule otsa ning mul tuleb idee. Reportaaž leluturust, perepäevast - seda läbi lapse silmade. Geniaalne.
Koolitan Miku välja. Pangu kõik kirja: otse, lühidalt, elusalt. Nii nagu on. Ja saadan Miku koos märkmikuga otse sündmuste keerisesse.
Reportaaž ballisaalist:
Nad mängivad konnamängu. Tädi Monika ütles: “Need, kes valesti hüppavad, lähevad kõrvale.” Tädi Monika ütles veel: “Said märjaks ka?” Nad hakkavad mängima kaks sammu sisse, kaks sammu väljapoole. Nüüd ta õpetab. Järgmiseks hakkasid nad mängima Hiirelõksu. Mait oli hiir. Tädi Monika läheb puhkama. Lapsed vaatavad filmi.
Inimesi tuleb ballisaali. Tädi Monika ja Kati räägivad. Kati ja tädi Monika ka vaatasid mänguasju. Nad naeravad kõvasti ja karjuvad. Nad mängivad ikka Hiirelõksu.
Mõlgutan mõtteid. See ongi see hetk, kui mõisast on saanud keskus. Lapsed, vanemad, meie inimesed, külastajad, mõis, kodu. Seda kõike nõnda kirevas kohas ja nõnda kirevas seltskonnas. See ongi, ma usun, taaskord üks täide lainud unistus. Mõisa unistus.
Miku raporteerib edasi:
Palju lapsi tahtsid mänguasju, aga neid pidi talongide vastu vahetama. Siis lapsed jooksid kohe mänguasjade juurde ja hakkasid vahetama neid autode, karude, raamatute ja teiste asjade vastu. Vahetasid kuni kõik olid otsas ja siis nad läksid ringi ja hakkasid rääkima, mille nad said ja miks nad selle võtsid. Kõik rääkisid ja rääkisid.
Müün veel mõned mahlad, koogitükid, ahjusoojad kaneelisaiad on juba ammu otsas. Teen Mikule tänutäheks head-paremat välja. Hiljem, olgugi, et me oleme Mikuga siin vabatahtlikud, teenib Miku hea töö eest ka oma elu teise palga: viis eurot. Mikul on päev korda läinud.
Miku kirjutab märkmikku veel viimsed read:
Lastepäev hakkab lõppema ja kõik hakkavad ära minema. Lapsed vaatavad multikaid ja on õnnelikud.
Teie, Kõue mõisa puhvetimeeskond.
Michael Helstein, 11 - aastane
Martin Simpson, 25 - aastane
Kommentaarid
Postita kommentaar