Tipikate marss Toompeale
See on kord aastas, mil tähtis pole, kas tegu on nädalavahetusega, rolli ei mängi ei väljas
paukuv pakane ega taevast salvav jäine vihm. Ei, see on see varajane hommik, mil üks õige
tipikas end sooja teki alt välja ajab, end sõprade või ula päält kokku korjab ning Keemia
peatusse astub. Jah, see on Vabariigi aastapäev, ning jah, see on see päev, mil me saame
rinna kummi lüüa ning Toompeale marssida. Ning seda kõike - üheskoos!
Kell on 5.56. Värisen, näpud värisevad. Istun pimeda Keemia trollipeatuse külmal puupingil
ning ei mõtle ei äsjanähtud kuldsele hiigelkuule ... , mõtlen, et kurat, külm on. Kuid ma pole
ainuke, kohal on kaheksa, üheksa, kümme ... ei oma viisteist kaaslast ning enne, kui aru
saan, kellega tegu, voorib neid veelgi juurde.
„Tere hommikust, tipikad!“ kõlab hetk hiljem ruupurist ning ühtlasi tõden, et oma väärika
koosseisuga on kohale jõudnud ka meie üliõpilasesindus .
„Halli mantliga neiu, kas tahad laulusõnu?“ hõikab seesama konkreetse häälega esinduse
esimees - Stanislav. Olgugi, et ma laulda ei oska, ei taha ma ka sugugi kehvem olla. Ma
tahan vähemalt kaasa ümiseda.
Nõks aega ning kurvi tagant sõidabki välja troll. Uus troll. Piip, pi-biip ning kohe võetakse
eesotsas üles ka laul. Ning samas tõden, et olen üks sellest kirevast seltskonnast, kes peab
ühtlasi püsti seisma. Tühja kah, troll läheb teele.
...
kui mind eestlaseks loodi
Ruupur annab käsu trolli keskele liikuda.
Vabalt vaarisa moodi
...
Mõtlen sõnadele. Mõtlen meile. Ning mõtlen, et Henri, kes istub minust vasakul, küll laulab
hästi. Ning avastan, et laulma on hakanud ka me trolli tagumine seltskond.
Järgmisel hetkel märkan ukse ees seisvat suuri kilekotte kandvat vanemat meest.
Eestimaa, eestimaa, oled mu kodumaa
Ning mõtlen, et see kulunud pruun nahktagi katab ilmselt eestlast.
oled mu hinge lähedal
Ning läbi ukse kaugusse vaatav pilk ...
Eestimaa, eestimaa, oled mu kodumaa
... on hoolimata elusaatusest just nüüd ja praegu täis isamaad. Täis kodumaad, uhkust ning
väärikust. Miski seda küll välja ei näita. Kuid seda on tunda.
Oled mu südames sügaval
Trollisõit edeneb kiiremalt kui eales varem. Peatused, laul, sagin. Eespool hakkab kostma
hümni. Vaikselt, kuid siiski. Taga rahvas nohiseb selle peale. Ning õnneks päästab
noormeeste nelik mu ees väärikalt olukorra. Nad võtavad üles oma laulu. Ning seda kõvasti
ja uhkelt! Eesti hümn oodaku, see pole veel see hetk!
Vabaduse väljak. Uksed avanevad ning seame suuna Raekoja platsi poole. Varajane
hommik kostitab meid seal tumeda, ent sinakas-siniseks tõmbuva taevaga. Kergelt lumise
platsi kohal kumab see veelgi efektsemalt ning enne, kui jõuan pilti teha, tõmmatakse mind
ringmängudesse ...
Kell on 7.12. Ootusärevus. Toompeal on üsna palju rahvast, pealegi on juba üsna valge,
samas ka üsna vaikne. Kes nohiseb omaette, kes tammub jalalt jalale, kes külmetab
niisama. Kaameramees keerutab proovitiiru ning Toompea trepiastmetele tilgub järjest enam
prominente. Ene Ergma, Arnold Rüütel, seejärel terve hulk mustakuuelisi, rääkimata Andrus
Ansipist.
Ühtäkki kerkivad kõigi pilgud üles lipu suunas:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Tunnen, et see on see hetk...
kui kaunis oled sa!
... mis mulle sõjaväes kõige enam meeldis.
Ei leia mina iial teal
Laulda Eesti hümni!
see suure, laia ilma peal
Ajan rinna kummi, selja sirgu...
mis mul nii armas oleks ka
... ning laulan kogu kopsudest:
kui sa, mu isamaa!
Ja tunnen, kurat, seda tunnet. Uhkust!
ETV
Pildid: Marko Vilberg, Robert Treier, Kaspar Kallip - TTÜ Fotoklubi
paukuv pakane ega taevast salvav jäine vihm. Ei, see on see varajane hommik, mil üks õige
tipikas end sooja teki alt välja ajab, end sõprade või ula päält kokku korjab ning Keemia
peatusse astub. Jah, see on Vabariigi aastapäev, ning jah, see on see päev, mil me saame
rinna kummi lüüa ning Toompeale marssida. Ning seda kõike - üheskoos!
Kell on 5.56. Värisen, näpud värisevad. Istun pimeda Keemia trollipeatuse külmal puupingil
ning ei mõtle ei äsjanähtud kuldsele hiigelkuule ... , mõtlen, et kurat, külm on. Kuid ma pole
ainuke, kohal on kaheksa, üheksa, kümme ... ei oma viisteist kaaslast ning enne, kui aru
saan, kellega tegu, voorib neid veelgi juurde.
„Tere hommikust, tipikad!“ kõlab hetk hiljem ruupurist ning ühtlasi tõden, et oma väärika
koosseisuga on kohale jõudnud ka meie üliõpilasesindus .
„Halli mantliga neiu, kas tahad laulusõnu?“ hõikab seesama konkreetse häälega esinduse
esimees - Stanislav. Olgugi, et ma laulda ei oska, ei taha ma ka sugugi kehvem olla. Ma
tahan vähemalt kaasa ümiseda.
Nõks aega ning kurvi tagant sõidabki välja troll. Uus troll. Piip, pi-biip ning kohe võetakse
eesotsas üles ka laul. Ning samas tõden, et olen üks sellest kirevast seltskonnast, kes peab
ühtlasi püsti seisma. Tühja kah, troll läheb teele.
...
kui mind eestlaseks loodi
Ruupur annab käsu trolli keskele liikuda.
Vabalt vaarisa moodi
...
Mõtlen sõnadele. Mõtlen meile. Ning mõtlen, et Henri, kes istub minust vasakul, küll laulab
hästi. Ning avastan, et laulma on hakanud ka me trolli tagumine seltskond.
Järgmisel hetkel märkan ukse ees seisvat suuri kilekotte kandvat vanemat meest.
Eestimaa, eestimaa, oled mu kodumaa
Ning mõtlen, et see kulunud pruun nahktagi katab ilmselt eestlast.
oled mu hinge lähedal
Ning läbi ukse kaugusse vaatav pilk ...
Eestimaa, eestimaa, oled mu kodumaa
... on hoolimata elusaatusest just nüüd ja praegu täis isamaad. Täis kodumaad, uhkust ning
väärikust. Miski seda küll välja ei näita. Kuid seda on tunda.
Oled mu südames sügaval
Trollisõit edeneb kiiremalt kui eales varem. Peatused, laul, sagin. Eespool hakkab kostma
hümni. Vaikselt, kuid siiski. Taga rahvas nohiseb selle peale. Ning õnneks päästab
noormeeste nelik mu ees väärikalt olukorra. Nad võtavad üles oma laulu. Ning seda kõvasti
ja uhkelt! Eesti hümn oodaku, see pole veel see hetk!
Vabaduse väljak. Uksed avanevad ning seame suuna Raekoja platsi poole. Varajane
hommik kostitab meid seal tumeda, ent sinakas-siniseks tõmbuva taevaga. Kergelt lumise
platsi kohal kumab see veelgi efektsemalt ning enne, kui jõuan pilti teha, tõmmatakse mind
ringmängudesse ...
Kell on 7.12. Ootusärevus. Toompeal on üsna palju rahvast, pealegi on juba üsna valge,
samas ka üsna vaikne. Kes nohiseb omaette, kes tammub jalalt jalale, kes külmetab
niisama. Kaameramees keerutab proovitiiru ning Toompea trepiastmetele tilgub järjest enam
prominente. Ene Ergma, Arnold Rüütel, seejärel terve hulk mustakuuelisi, rääkimata Andrus
Ansipist.
Ühtäkki kerkivad kõigi pilgud üles lipu suunas:
Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Tunnen, et see on see hetk...
kui kaunis oled sa!
... mis mulle sõjaväes kõige enam meeldis.
Ei leia mina iial teal
Laulda Eesti hümni!
see suure, laia ilma peal
Ajan rinna kummi, selja sirgu...
mis mul nii armas oleks ka
... ning laulan kogu kopsudest:
kui sa, mu isamaa!
Ja tunnen, kurat, seda tunnet. Uhkust!
ETV
Pildid: Marko Vilberg, Robert Treier, Kaspar Kallip - TTÜ Fotoklubi
Kommentaarid
Postita kommentaar