Orienteerumise EMV - tavarada

(bussis)

Enne jooksu on mul kolm mõtet. Esiteks, rada on pikk, rada on raske ja raske ta peabki olema. Teiseks, ma jooksen nii kiiresti, nii ühtlaselt ja kergesti, kui suudan. Kolmandaks, ma ei anna alla. Ma võidan!

Ja veel: jooksen igal pool ringi, raiesmikele luhasid ette ei tee!

Start.

Nii, alt ringi ei lähe, panen otse. Teerajale jõudes olen segadeses; kui seda teed pidin vältima, kus ma siis olen. Selsamal teel. Oodot, üks viieteisttuhandele. Tunnen ebakindlust.

Jooksen hoopis mööda teed ringi ja kulgen metsas enesekindlalt valesse lohku. Esimene viga. Saan kohe aru, jooksen tagasi ülemisse ja läbin punkti siiski optimistlike mõtetega. Rada on veel ees, see ei tähenda midagi.

Teel järgmisse tekib paratamatult mõte, et see mets pole minu jaoks. Raiesmik on kohutav. Jooksen nurga sisse, samas takerdun pidevalt võssa. Lõpus teen enne punkti vea ja tõden, et olen liimist lahti. Üks viieteisttuhandele on jama! Kõhutunne ja kaugusetunnetus ei tööta minu kasuks.

Nopin punktid kolm kuni kuus ja võtan vastu otsuse minna seitsmendasse otse. Läbi raiesmiku, läbi võsa ning hetk hiljem, kui jalg takerdub kolmandat korda roigaste taha, annan alla. See on jama! Kurat, võitle. Ma ei tulnud siia alla andma! Takerdun paar korda veel ja jooksen, või noh, kulgen, ära eemale metsa alla.

Liblikas. Vastik kant, õnneks kergendavad punkti kulgevad luhad oluliselt asjaolu. Nopin järjest punkte, aeglaselt, ettevaatlikult, kuid võrdlemisi kindlalt. Kui jõuaks, lahmiks, kuid täna pole see päev.

Viieteistkümnendast punktist alates saan rütmi kätte. Kulgen mõõduka tempoga ja vigu ei tee. Kui nõnda edasi kestaks, pole veel miski kadunud. Jõuan järele Alar Abramile, kes startis minust kolm minutit hiljem. Jooksen tast mööda.

Nagu eelnevalt mainitud, kulgevad järgmised punktid heas rütmis. Abram peaks maha jääma ja sisemas olen optimistlik. Kuni saabub dezhavuu.

Teel punkti number kakskümmend viis jooksen mäest alla, kaotan järje, järge pole siin vaja hoida, kuni ühel hetkel, soos, otsustan seisma jääda. Kõhutunne ütleb, et liiga kaugel. Teen üheksakümnekraadise pöörde ja satungi otse punkti. Nii, kahekümne kuues. Otse teele. Jooksen punktist välja, et teele jõuda. Lagendik. Mida põrgut! Kas ma olen kahekümne neljanda vahele jätnud? Seda punktivahet ma polegi lugenud. Nagu sprinditeateski. Kuid number klappis, järelikult võtsin. Lagendikul tunnen, et olen juba liialt kaua selle teema üle juurelnud ja panen ajama. Tõsi, kerge muie näol, kuna orienteerudes kahekümne neljandast -viiendasse, kulgesin tegelikult kahekümne kolmandast -neljandasse. Tase!

Nopin veel kaks punkti ja näen vahepeal taas Abramit. Neetud, üle minuti pole temast eest saanud. Kuid see selleks, ees ootab pikk etapp. Otse sihti mööda või paremalt ringi? Ei taha. Ei taha ringi joosta. Ei taha enam üldse joosta. Otse on raskem. Ei tähenda! Otse on otsem.

Keset sihti, teerada ületades, kaotan sihi ning enam seda üles ei leiagi. Tühja kah, panen veel otsemini. Läbi soo. Viimases võitlen võistlus-eksistentsiaalsete küsimustega. Joosta ei jõua, jooksma ma pean jõudma! Kuid ei jõua. Iga rohututi taga kõnnin. Palju pole minna. Kuid see tuleb raskemalt kui kogu eelnev rada kokku. Nõnda rammestunud olen.

punktis nr. 28 (pilt: Silver Rebenits)

Nopin, juba küll aeg-luubis, kuid siiski, punktid kakskümmend kaheksa ja üheksa ning ründan punkti number kolmkümmend. Või noh, mis ründan. Sunnin end mitte katkestama! Villand on. Ja selline võsa veel enne lõppu. Komistan veel kolm korda, viimane kord mõtlen, kas tõusengi enam püsti. Silme eest on udune, maastik hõljub aeg-luubis. See ei ole enam võistlus, ammu enam mitte, see on võitlus. Võitlus mitte alla anda! Teen kaks jooksusammu, kaks kõnnisammu, nõnda vaheldumisi kuni saan sellest neetud võsast välja.

Viimane punkt. Teel sinna kulgen meditatiivses rahus ja totaalses apaatsuses. Kõik. Pole enam ühtki jõuvaru, mis tekitaks mingisugustki emotsiooni. Olen tundetu, häguse pilguga ja omadega kutu. Boheemlaslikus rahus ja boheemlaslike liigutustega võtan viimase punkti ja jõuan finišisse. Kõik ... Kõik... Juua! Tuigerdan joogilaua poole, kui finišitelgist kutsutakse ikka maha ka lugema.

Joon kümme topsi lahjat morssi ja ei taha ei kedagi näha ega kellegagi suhelda.

teel viimasesse punkti (pilt: Paul Lumi)

Rada:

http://www.kape.ee/gadget/cgi-bin/reitti.cgi?act=map&id=505

Nüüd on see hetk, mil peaksin lõpu positiivse noodiga lõpetama. Viimased neli päevakut, kus jooksnud olen, olen katkestanud. Kuid nüüd jooksin lõpuni. Võitsin! Iseenast.  

 1. Timo Sild                 EKJ SK                    01:29.04  01:29.04 
 2. Lauri Sild                EKJ SK                    01:33.28     +4:24 
 3. Olle Kärner               EKJ SK                    01:38.10     +9:06 
 4. Kenny Kivikas             Ilves                     01:42.03    +12:59 
 5. Sander Vaher              EKJ SK                    01:42.25    +13:21 
 6. Erkki Aadli               Tammed                    01:45.45    +16:41 
 7. Andreas Kraas             Tammed                    01:50.52    +21:48 
 8. Jonatan Karjus            Võru                      01:54.04    +25:00 
 9. Alar Abram                Tammed                    01:57.11    +28:07 
10. Ats Sõnajalg              KEKRSK                    02:00.23    +31:19 
11. Martin Simpson            Kobras                    02:02.01    +32:57