Ümber Põlva järve jooks

Plaan oli selge: hoian liidrile sappa, seejärel viimase tõusu lõpus, garaažide vahel, kiirendan ja teen pika spurdi kuni finišini välja. 

Jooksu algus. Kolla ütleb, et keegi tugev võrukas on kohal. Vaatan silmadega ringi, kuid ei suuda tuvastada, kes see olla võiks. Eks näis.

Start! Hoian end tõmmu tüübi kõrvale ja ootan, millal littimiseks läheb. Ei lähe ... kolmkümmend meetrit-viiskümmend meetrit, sada meetrit ja ... ei lähegi. Nii, taktika kujuneb nüüd hoopis teistsuguseks. Hoian sammu nii kergena ja nii aeglasena kui suudan. Ja passin. Möödub skeitpark, sild, järveäärne kõnnitee. Eemalt paistab politseinik, kes tõstab ühe käe üles ja teise suunab kõrvale.

"Kas me peame tee ületama?" küsin tõmmult konkurendilt.

"Ei pea" vastab too. 

Selge. Passime edasi. Tõus hakkab tasapisi järjest kerkima ja mulle tuleb tunne, et miskit tuleb ette võtta. Sellise aeglase tempoga ei küpseta me kedagi ära. Tõstan imeõrnalt tempot ja jään konkurentide reaktsiooni ootama. Kristo, tõmmu tüüp, terve punt on jätkuvalt koos. Lasen tempoga ühtlaselt edasi, rivi venib hõredamaks ja ... midagi ei juhtu. Keegi ei tule järele.

Selge. Kas see jooks tuleb tõesti nii lihtne? Keeran säästuka eest, punase kortermaja nurgast, vasakule, jooksen üle muru männipõõsaste vahelt ridaelamu ette ja keeran töökoja tagast alla. Kitsas autotee on heinane, võiksin siin kiirendada, samas vahe on juba sees ja pealegi pole jalgades ka teab-mis erilist teravust. Lasen ühtlaselt edasi.

Möödub niidetud muruplats, keeran vasakule väikesele tõusunukile ja jooksen mööda heinast jalgrada pidi maanteele. Nüüd tuleb mu lemmiklõik. Pikk, aeglaselt laskuv asfaldilõik. Jooksen seda nii lõdvestunult ja loomulikult kui suudan ja tunnen kuidas vahe peaks sisse venima. Vaatan seljataha. Võit ongi ilmselt käes.

Jooksen üle tammi, keeran vasakule ja hakkan tasapisi tõusu kerima. Tipin sammu ja hoian käsi võimalikult loomulikult ja lõdvalt hooglemas. Polegi teab-mis raske. Tõus jätkub, pingutus tunda ei anna ja keeran suhteliselt värske tundega garaažide vahele.

Nii, see on see koht, kus hakkab minu jaoks lõpuspurt. Õigemini mõnel teisel päeval hakkaks. See on see tunne, kui on paha, vastik ja samas tead, et see läheb järgmise kilomeetri jooksul veel valusamaks ja veel vastikumaks. Lausa ajab iiveldama. Kuid täna pole see päev. Hoian tempot ja kulgen laskumise suunas.

Mäe otsast paistab finiš. Tehtud. Laskumine mulle ei istu. Liiga järsk. Jalad pole piisavalt tugevad, et pidurdamata alla joosta. Püüan siiski. Sammud venivad pikaks, keha vajub taha ja jalad vajuvad läbi. Pole seda raudjalga enam. Lasen edasi. Kui taas tasaseks läheb, proovin sammusagedust tõsta. Ei õnnestu eriti, kuid olen siiski õnnelik. Võitsin.

Elu kergeim võit.

Aeg 13.24

Nüüdsest olen taas motiveeritud!