Klubu stafetes, Club relay 2014, Latvia

Käisime Kopra klubiga Lätis kümneliikmelisel segateatevõistlusel.

stardirivi, jooksin esimest vahetust

Start. Nõks küünarnukkidega pukslemist, mööda metsaalust heinamaad jooksmist ja varsti terendaski K-punkt. Selleks ajaks juba mõistsin, et tänane kaarti sisse elamine saab olema vaevaline. Silmitsen kaarti, kuid mõte ei liigu. Mõte ei liigu, plaane ei teki.


Esimesse on õnneks pikk etapp ja pealegi mööda teed. Jooksen teed pidi maksimaalselt kaugele, võib öelda, et agressivse jooksustiiliga, samal ajal näen, et konkurendid ei olegi teab-mis kiire sammuga, ja keeran metsa. Esimene tee, teine tee, teerada ja edasi suunaga. Pigem siiski tunde järgi. Eemalt paistab madal seljandik, kuid ma ei saa aru, kust ma sinna peale lähenen. Jooksen sisetunde järgi parajasse kohta ja jään seisma. Konkurendid lähenevad paremalt, sisetunne hoiatab, et see ei saa enam paremal olla. Sekundid mööduvad, jooksen tiiru vasakule, põrnitseb kaarti, sekundid mööduvad nüüd halastamatult ja jooksen sinna, kus on teisedki. Minut viga.

Esimene viga esimeses punktis. Ja paistab, et rong on läinud. Tuju läheb korraks alla. Kuid egas midagi! Hakkan rivi tagantpoolt jälitama ja eks näis, mis saab.

Nopin punktid kaks, kolm, neli, möödun mõnedest konkurentidest, viiendas teevad eesmised tiiru paremal ja ma saan kõigile lähemale. Võtan veel kuuenda-seitsmenda ja tundub, et olen pundis ning ilmselt eesotsas tagasi. See valmistab mulle meeldiva üllatuse. Ma suutsin järele tulla.

Järgnevalt hoian grupi etteotsa, kasvatan enesekindlust ja nopin punktid kuni kümnendani. Seejärel otsustan oma teed minna.

Pööran vasakule, raiesmiku serva suunas ja plaanin mööda tasast metsa kiiremini joosta kui konkurendid mäe selga pidi. Peagi löön kahtlema, kas otsus oli õige. Jooksusamm on nüüdseks agressiivsest muutunud defensiivseks. Okei tunne on asendunud väsimusega. Mägi ees on hiiglaslik ja järsk. Pingutan.

Üleval oleme kõik taas koos ja läheneme punktile. Punkti ei ole. Teeme tiiru vasakule, tagasi, ... uuesti ... ja "laiutame" käsi. Peaks õige paik olema küll, kontrollin veel silmadega kaugete objektide järgi üle, vaatan üle veel potentsiaalsed valed punktikohad ja vaatan, mis teised teevad. Midagi ei tee. Osad panevad minema. Ma ei julge.

Siis ilmub välja mees, kes hoiab käes tähist ja lausub miskit läti keeles. Osad panevad jälle minema.

"What's wrong?! Where's the control?" küsin konkurentidelt. Mind ignoreeritakse. Küsin uuesti. Taas ignoreeritakse. Löön käega. Lasen jalga.

(kaotan grupi eesmistele kaks minutit)

Nopin punktid kaksteist, kolmteist. Skandaalses punktis jõudis järele ka OK Võru esindaja Piirisild ja hoian end temaga samasse punti. Sisemas häirib ja masendab asjaolu, et kõik need higi ja vaevaga püütud konkurendid said justkui läbi eimillegi soliidse edumaa. Ma isegi ei näe neid enam. Plaan ei ole aga alla anda. Kulgen nüüdseks juba parajalt väsinult vaatepunti suunas. Oleks jõudu, litiks eest, kuid täna veel mitte. Jaks on otsas. Jooksen defensiivselt. Kulgen.

teel vaatepunkti

Vaatepunkt, veel mõned punktid, eelviimane punkt ja finiš. Vahepeal olen täitsa kutu. Lepin sellega, et saan Piirisillalt ära. Mis teha, täna oli tema tugevam.

finišisirge

Klubiliikmed hoiavad järgmistes vahetustes positsiooni ja lõpus tõuseme lühikeste vahetuste järel üheksandaks. Mihkel teeb tugeva jooksu ja tubli üheksas lõppkoht teeb meid kõiki õnnelikuks.

võistluskeskus

gps-i avalik jälgimine

Mihklit ootamas

Mihkel, konkurendid seljatatud

tublid üheksandad

võistkond: Mihkel, Laura-Liis, Kristiine, Johanna, Madli, Kelli, mina,  Villu, Siim, Maret


Kommentaarid