Klubu stafetes, Club relay 2014, Latvia
Käisime Kopra klubiga Lätis
kümneliikmelisel segateatevõistlusel.
stardirivi, jooksin esimest vahetust
Start. Nõks küünarnukkidega
pukslemist, mööda metsaalust heinamaad jooksmist ja varsti
terendaski K-punkt. Selleks ajaks juba mõistsin, et tänane kaarti
sisse elamine saab olema vaevaline. Silmitsen kaarti, kuid mõte ei
liigu. Mõte ei liigu, plaane ei teki.
Esimesse on õnneks pikk etapp ja
pealegi mööda teed. Jooksen teed pidi maksimaalselt kaugele, võib
öelda, et agressivse jooksustiiliga, samal ajal näen, et
konkurendid ei olegi teab-mis kiire sammuga, ja keeran metsa. Esimene
tee, teine tee, teerada ja edasi suunaga. Pigem siiski tunde järgi.
Eemalt paistab madal seljandik, kuid ma ei saa aru, kust ma sinna
peale lähenen. Jooksen sisetunde järgi parajasse kohta ja jään
seisma. Konkurendid lähenevad paremalt, sisetunne hoiatab, et see ei
saa enam paremal olla. Sekundid mööduvad, jooksen tiiru vasakule,
põrnitseb kaarti, sekundid mööduvad nüüd halastamatult ja
jooksen sinna, kus on teisedki. Minut viga.
Esimene viga esimeses punktis. Ja
paistab, et rong on läinud. Tuju läheb korraks alla. Kuid egas
midagi! Hakkan rivi tagantpoolt jälitama ja eks näis, mis saab.
Nopin punktid kaks, kolm, neli, möödun
mõnedest konkurentidest, viiendas teevad eesmised tiiru paremal ja
ma saan kõigile lähemale. Võtan veel kuuenda-seitsmenda ja tundub,
et olen pundis ning ilmselt eesotsas tagasi. See valmistab mulle
meeldiva üllatuse. Ma suutsin järele tulla.
Järgnevalt hoian grupi etteotsa,
kasvatan enesekindlust ja nopin punktid kuni kümnendani. Seejärel
otsustan oma teed minna.
Pööran vasakule, raiesmiku serva
suunas ja plaanin mööda tasast metsa kiiremini joosta kui
konkurendid mäe selga pidi. Peagi löön kahtlema, kas otsus oli
õige. Jooksusamm on nüüdseks agressiivsest muutunud defensiivseks.
Okei tunne on asendunud väsimusega. Mägi ees on hiiglaslik ja
järsk. Pingutan.
Üleval oleme kõik taas koos ja
läheneme punktile. Punkti ei ole. Teeme tiiru vasakule, tagasi, ...
uuesti ... ja "laiutame" käsi. Peaks õige paik olema
küll, kontrollin veel silmadega kaugete objektide järgi üle,
vaatan üle veel potentsiaalsed valed punktikohad ja vaatan, mis
teised teevad. Midagi ei tee. Osad panevad minema. Ma ei julge.
Siis ilmub välja mees, kes hoiab käes
tähist ja lausub miskit läti keeles. Osad panevad jälle minema.
"What's wrong?! Where's the
control?" küsin konkurentidelt. Mind ignoreeritakse. Küsin
uuesti. Taas ignoreeritakse. Löön käega. Lasen jalga.
(kaotan grupi eesmistele kaks minutit)
Nopin punktid kaksteist, kolmteist.
Skandaalses punktis jõudis järele ka OK Võru esindaja Piirisild ja
hoian end temaga samasse punti. Sisemas häirib ja masendab asjaolu,
et kõik need higi ja vaevaga püütud konkurendid said justkui läbi
eimillegi soliidse edumaa. Ma isegi ei näe neid enam. Plaan ei ole
aga alla anda. Kulgen nüüdseks juba parajalt väsinult vaatepunti
suunas. Oleks jõudu, litiks eest, kuid täna veel mitte. Jaks on
otsas. Jooksen defensiivselt. Kulgen.
teel vaatepunkti
Vaatepunkt, veel mõned punktid,
eelviimane punkt ja finiš. Vahepeal olen täitsa kutu. Lepin
sellega, et saan Piirisillalt ära. Mis teha, täna oli tema tugevam.
finišisirge
Klubiliikmed hoiavad järgmistes
vahetustes positsiooni ja lõpus tõuseme lühikeste vahetuste järel
üheksandaks. Mihkel teeb tugeva jooksu ja tubli üheksas lõppkoht
teeb meid kõiki õnnelikuks.
võistluskeskus
gps-i avalik jälgimine
Mihklit ootamas
Mihkel, konkurendid seljatatud
tublid üheksandad
võistkond: Mihkel, Laura-Liis, Kristiine, Johanna, Madli, Kelli, mina, Villu, Siim, Maret
Kommentaarid
Postita kommentaar