Põlva valla suusasari 2015 - I etapp (3x2,5km)
Keerame autoga vasakule, tõuseme mäe otsa ning eemalt avaneb vaade suusastaadionile. Parklatäis autosid, pikad lehvivad stardi-finišilipud, korrapärased rajatähised - milline ootamatult kena võistluskeskus. Ja pealegi rahvavõistlus, seda ... nii heas võtmes.
Hangin ajavõtupulga, sõidan staadionil kaks korda edasi-tagasi ning korraldaja juures löön käega.
"Hääküll, mis seal ikka. Teeme ära."
Ja stardin.
Esimene tõus läheb kulgeb lausa kiiresti. Enne nukki mõtlen korra, et paneks selle viimase otsa veel hüpetega. Telekast olen näinud, kuidas see käib. Tõsi, ise pole proovinud. Kaine mõistuse kriitika seda otsust tagakuklast aga heaks ei kiida ja nii ma libisen laskumisele.
Rennis kogen üle ootuste head libisemist. Õrnalt hallikad suusapõhjad töötavad jäises rennis hästi. Tõukan vahepealse nuki peal paar korda paaris juurde ja järgneval libisemisel mõtlen, et ehk peaks uisku veel juurde panema.
Enne raudtee kõrval olevale sirgele keeramist lasen tagasipöörde kurvi hüpetega läbi ja imestan ise ka, kui heas hoos ma alguses olen. Nii ja nüüd tuleb vastuoluliselt vastik raudteesirge. Sirge, kus kunagi ei tea, kas töötada keppidega kaasa või liuelda niisama. Panen viimast.
Sellega mu suusavõistlus-vaimustus lõpeb.
Kopsudesse hakkab pistma õrn valu. Seesama, mis laste jooksuvõistlustel, kui ammu pole startinud. Seesama, kui kinni oled sõitnud. Teiste sõnadega - see kõige hullem, mis tulla saab. Õnneks ei anna see tunda kuigivõrd tugevalt ja jätkan siiski optimistlikult.
Kurviga laskumine, tasane ... Vahepealset enam ei mäleta ... Tõus, seegi enam-vähem korralikult ja kiiresti komberdades-liuldes, teine ka ja algabki pikk laskumine.
Tagasipööre, näitan korralikku kurvitehnikat ja sõidan enda mõistes, noh enam-vähem okeid sõidustiili. Tõsi kiirel sõidul jalad tööd ei tee, kuid liugelamine on rahuldav ja edasi liikumine minu mõistes ... okei.
Tõus kulgeb nii nagu ta kulgema peab ja ... ja staadionilaskumisel enam ära ei taastu.
Ja ei taastugi. Tehnikat kiirele käigule üle viia ei suuda, kord ei anna jalad hoogu kaasa, kui viimased saangi tööle, siis ei jõua organism enam end hapnikuga varustada. Tõden, et ... et nii on. Midagi pole teha.
Teisest ringist ei mäleta midagi. Suusk ei libise, tasasel liulda ei oska, tõusud sõidan sama kiiresti kui trenniski. Ja tunne on vastik. Päris vastik.
Kolmandal ringil lendab must esmalt mööda noor kutt tumedas. Vaimustun kohe ta agressiivsest sõidustiilist. Muidugi, peagi näen teda raudtee sirgel eelpool mainitud dilemmat trotsimas. Nähes seda eemalt, taandub tüüp tagasi normaalseks suusatajaks-inimolendiks.
Järgmisel korralikul tõusul möödun pühapäevasuusatajatest, samal ajal lendab-ehmatab must mööda meeste või kolmkümmend viis klassi mees. Ja see mees lendab otse mäkke üles selliselt, nagu ma ideaalis ilmselt ette kujutaksin. Vau ... !
Pole midagi, ma olengi rohkem jooksja tüüpi. Suusatamisgeeni mulle enam ei jätknud. Kuid mis siis, siin ma olen ja see peab fann olema.
Vastik on hoopis. Ja paha. Ja veel rängemaks läheb. Viimane tõus. Lasen kaugelt läheneva noore tüdruku heaga mööda ja võtan üle ootuste kergelt talle sappa. Ega temaga enam liti. Kah vist viimasel tõusul. Katsun järel hoida ja vana rasva baasil suudangi seda.
Laskumine. Tüdruk võtab eemal juba hooga kurvi, samal ajal passin mina veel rennis kauem, kui tegelikult peaksin. Kuid vahet ei ole.
Nüüd tuleb see, mille pärast ma seda teksti siin viitsin kirjutada.
Finišisirge. Teen hoogsamad-liuglevad sammud, libisen lippude vahelt läbi ... ja ... ja peatun rajatraktori kõrval. Paha on. Vastik on. Toetun keppidele. Toetun keppidele veelkord. Möödub lõputult pikk aeg. Veelkord. Neetud, ei lähegi üle - ütlemata vastik, valus ja paha on olla. Nii paha, et kuku või kokku. Tunnen ebameeldivat nõrkust. Lumele ka ei taha visata - piinlik hakkab. Ega ma kiiresti sõitnud, et selle välja oleksin teeninud.
Võtan suusad jalast ja kõnnin majja. Istun viis minutit aknalaual, pea käte vahel, vastikusele ja nõrkusele mitte järele andes ... ja proovin taastuda. ... ei õnnestu ... ja ei õnnestugi.
Joon paar lonksu vett, loen aja pulgalt maha ja kurdan klubikaaslasele rasket saatust. Siis tuleb mu juurde seesama kutt, keda vaatasin stardis selliselt, et huvitav mitme minutiga tema käest pähe saan. Ta vaatas mu aega, ma vaatasin tema aega. Taavi Hindrikson 25.30 (vist). Ma võitsin teda! (Kedagigi). Ja mu päev hakkas ühtäkki korda minema.
Aeg: 25.18
Kommentaarid
Postita kommentaar