Põlva valla suusasari 2015 - II etapp (3x2,5km). Progress

Seekord sõitsin end ühe kilomeetri kerges tempost soojaks. Seekord määrisin suusad ise. Ning seekord ma panin määrdega täkkesse.

Start. Hops-hops kütan oma lühikeste klassikakeppidega esimesest tõusust üles ning tõden, et suusk libiseb ülesmäge hoopis paremini kui eelmisel korral. Laskumisel otsustan, et alustan kiirelt ning saagu mis saab. Sest nõrka algust hiljem tagasi enam ei sõida. Nagu jooksmiselgi.

Raudtee sirgel töötan jalgadega korralikult juurde ja naudin kiiret minekut. Hops-hops tõusunukk ja juba ongi teine väike laskumine. Minek on, kuidas nüüd öelda, üle ootuste hea. Kinnisõitmist ma ei karda, see käib asja juurde. Kui käib?!

Täna ei käi. Laskumisel väsimust veel ei tunne. Valu ka mitte. Head libisemist ka mitte, kuid üheksakümnel protsendil rajast siiski libiseb ja see sulanud allamäge lõik ei tähenda midagi.

Mu lemmik laskumine. Suusastaadioni kõrvalt mööda, järsemini allapoole. Hoog tõuseb. Eemalt näen, et parem jälg viskab välja, nii, korrigeerin asendit ja lasen parema jala rajast välja, toetun vasakule, nagu ikka. Kuid! Vasak jalg, ei tea kust!, on ühtäkki risti, kukun kõhuli!, külili-keppidele, khsss........., libisen puusa peal oma paar-kolm-viis meetrit ....

Ja vaikus. Esimene kukkumine! Ma ei kuku kunagi! Ja nüüd... Ei! Ei anna alla! Püsti, kätega hoog üles, jalad tööle ja silla suunas!

Esimene vaheaeg sillal: 4.40 (eelmine kord 4.57!).

Tagasipööre (00.27), kerge tagasisõit ja algabki tõus. Vahetult enne mõtlen korra, et ehk alustada uuesti. Teadvustan samas, et kulutatud vaev on siiski kulutatud vaev ja uuesti alustmisel pole mõtet. Sõidan tõusu.

Suusastaadionil pole just see kõige parem libisemine, kuid saan asjale pihta. Sõidan oluliselt koledamini kui eelmisel korral, kuid see-eest oluliselt kiiremini. Kiirem sõit on kiirem sõit ja see, mis ma komberdades teen, ongi minu maksimum.

Ühtlasi tõden, et nii kui kallutan ette, siis libisemine lakkab ja liug ühel suusal jääb lühikeseks. Trennis olen samal teemal pead murdnud, kuid järeldada ei tahaks sugugi seda, et suusaklamber valele kohale kinnitatud oleks. Pigem oletan, et ju see on mu jooksutehnika - enda alla astumine, mis lihtsalt domineerib olukorra üle.

Järgmine vaheaeg (sillalt sillani) 7.09 (eelmine kord 8.08).

Sõidan. Libisen. Töötan jalgadega rohkem kui eales varem. Tõusudel kannatavad käed väsimust. Pingutan. Võitlen. Suusatan. Võistlen!

Tagasipööre 00.29.

Järgmine sillalt sillani 7.15 (8.14).

Tagasipööre 00.29.

Liuglen tõusu suunas. Kannatan viimase ära ja sõidan suusastaadionile. Tehnika pole oluline, oluline on edasiminek. Libisemine. Tõsi, rahmeldan. Kuid mis siis!

Vaheaeg 2.08 (2.24).

Finiš 00.04.

Kõik.

Paha on olla. Iiveldama ajab. Toetun keppidele, püüan ellu jääda. Seekord on olukord parem, kuid piisavalt vastik. Elan siiski üle.

Aeg 22.41 (eelmine kord 25.16).

Keskmine kiirus 3.01,5 min/km (3.22).
Esmalt mäletan, et sõitsin eelmine kord kahekümne kuue minuti algusesse. Hiljem täpsustan, et kolme ja poole minutilise võidu asemel olen kiirem siiski "kõigest" kaks ja pool minutit. Asi toogi.

Kommentaarid

  1. Anonüümne12:25 PM

    Äge ralli! Ja võimas edasiminek (usun pimesi postituse teksti)!

    Klassikasuusa pidamiskambri maaga kohtumine ettekallutamisel on loogiline - kandadele toetudes libisemine, päkale tõustes pidamine. Äkki saaks seda küsimust täpsustada, siis on äkki võimalik ka nõu anda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on uisu klamber (piloot). Ma olen tähele pannud, et kui sõidan kanna peal, siis tõesti libiseb paremini. Ostsin suusad kasutatult, suusal on näha, et eelmine klamber oli veel ees pool.

      Kustuta
  2. Anonüümne1:12 PM

    Ilmselt liigsed nüansid, aga klambri paigutamisest suusal - http://suusafoorum.err.ee/viewtopic.php?t=1775&sid=21afe0362f303dd4790bb2232bee6527

    Jutt sama mis klassikatehnikas suusal sõitmise kohta. Kui sõidad mäest üles ja tahad, et suusk peaks, siis toetud saapa esiosale/varvastele. Kui sõidad mäest alla ja tahad, et suusk libiseks, siis toetud kanna peale.

    Klambrit taha poole liigutades muutub pidamisala pikemaks ja raskemini maha vajutatavaks, niimoodi saab näiteks kehakaalu lisandudes kergemale kaalule mõeldud klassikasuuski natukene nö "järgi aidata". Kui suusk tundub veidi liiga jäik, saab klambrit ettepoole liigutada ja pidama astumist kergemaks muuta.

    SNS uisu- ja klassikaklambrite pikkused peaks olema võrreldavad, aga eks see võib eri aastakäikude mudelitel veidi erineda. Kui tegemist millimeetritega, siis ei tasu pead vaevata. Kui eelmine klamber oli mitu sentimeetrit eespool, tasub kaaluda asjatundja juurde konsultatsiooni minemist (NB! mitte minna esimesse ettejuhtuvasse spordipoodi)

    VastaKustuta
  3. Tänud asjaliku kommentaari eest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar