Taliharja Vanakuri 2019

Nädal enne võistlust 20 km-l test-jooksul koos varustusega

101 km

Kell 12.00, start.

Päikeseliselt Peipsi rannalt antakse start. Viimasel päeval valitsenud aukartust tekitanud kõhe tunne, tunne, et see retk tuleb tegelikult ka raskem, kui sa arvad, lahtub päikese ja kaasteeliste optimismi ja huumori käes. Hakkame jooksma.

Mööduvad esimesed seitse-kaheksa kilomeetrit. Rada on pigem hästi joostav ja samm kerge. Alguses end oluliselt tagasi ei hoia. Aga tempot kah ei tee. Minu lebo jooksu samm ongi selline.

Seejärel algavad esimesed lumes sumpamise lõigud. Pigem säästan end, samas grupis tempo tegemisest ära kah ei ütle.

Kümme kilomeetrit läbi. Algab lahti lükatud hästi joostav teelõik. Sean tempo endale sobivaks, pigem kiireks ning jälgin aeg-ajalt pulssi. Tsirka 150. Paljuvõitu. Proovin aeglasemalt joosta, aga ei oska kah nagu. Om kuis on…

Möödub teine kümme ja rada keerab metsa kriivade peale. Punt tuleb kokku ja algab esimene pikem lumes müttamine. Ees on suusajäljed, aga see aitab ainult niipalju, et säär ei puutu lumega kokku. Selles mõttes on ikkagi maru hea, et esimest jälge ei pea tegema.

Tööd ees tehakse kordamööda. Kes tunneb, et rohkem ei taha, astub kõrvale. Jaksu veel on, samas toimub juba energia säästmine. Üldiselt valitseb minus tunne: “et keegi näpuga lõpus ei näitaks, et sa ees tööd ei teinud”.

Mööduvad esimesed raba laudtee lõigud. Laudteele jalaga pihta saamine kujuneb raskemaks, kui arvata võib. Paksus lumes libiseb jalg lumemätta pealt kas paremale või vasakule.

Esimene joogipunkt. Söön enda singi-juustuleiba ja lasen jooksu liidritel minna. Tõenäoliselt neid enam kätte ei saa, aga mis siis. Esikolmikusse pürgimise eesmärk hakkab asenduma võistluse läbimise eesmärgiga. Tühja kah.

Kolmekümne-neljakümne vahel püüan siiski kinni kaks jooksjat. Ette jääb vaid Leivo Sepp. Järgneb Kotka matkarada. Avaneb avar ja sile rabaväli. On pime. Taevas paistavad tähed ja kõrvalt kumab hele kuusirp. Lund on nii palju, et üksikute rabamändide vahel paistavad lume sees vaid kõrgemad taimetutid. Ees ja järel paistavad kaugel tulukesed. Kaasteeliste tulukesed.

Kulgeme laudteele. Mõtleme, et kuidas esimesed üldse laudteele pihta said. Laudtee kõrval on aga näha rohkeid mööda astumise märgi jälgi. Need on hirmutavad kollakas-pruunid veeloigud sügaval lume sees. Pööran ekstra tähelepanu tasakaalu hoidmisele ja laudteele pihta saamisele ning tulen katsumusest välja kuiva jalaga. Või noh, lumeniiskete sokkidega botaste sees. Jalas on mul sileda tallaga kerged botased ning seis topelt sokid. Üheks paariks sokkides on kompressioonisokid, mille võitsin 8-10 aastat tagasi ja mida olen vast ainult korra kandnud. Vähemalt varbad ei külmeta ja sääred on kaitstud lume ja külma eest.

Tsirka 45 kilomeetrit läbitud. Hakkab raske. Seda niigi hiljem, kui arvasin. Lasen teistel minna ja vaatan, kuidas ise hakkama saan. Kõnnin metsas päris palju ja tõden, et üksi jalutan oluliselt aeglasemalt, kui teeksin seda koos kaaslastega. Mis teha… Järgneb korralik kannatus kuni poole maa peal oleva toitlustuspunktini.

Joon kaks topsi kokakoolat, söön peoga kartulikrõpsu, ühe grillvorsti, hapukurgi ning joon veel kaks topsi kokakoolat ning peale kartulikrõpsu. Lebotan külili. Sooja tuppa tilgub järjest enam kaaskannatajaid ning tõden, et tuleb ruttu teele asuda. Võtan punti Uku Laur Tali ja teeme minekut.

Iisaku vaatetorni juures tõden, et pimedas kaardiga orienteerumine ei õnnestu. Kaardi mõõtkava on vilets, kaardil objekte ei erista, pealegi ei leia lume tõttu maastikult objekte üles. Ukul on õnneks GPS jutiga käekell ja mul on hea meel, et ma temaga koos olen.

Järgnevad kerged kümme kilomeetrit (50-60 km). Seejärel saabub tüdimus. Juttu ei aja, emotsioone ei ole. Muutun üsna apaatseks. Tuimaks. Süüa ei taha, aga aeg-ajalt siiski pean. See-eest joon stabiilselt. Meil tekib Ukuga kokku leppimata reegel, et see kes kõndima hakkab, hakkab ka esimesena jooksma. Kulgeme kõrvuti, kilomeetreid ei loe.

Olukord hullemaks ei lähe, kulgeme stabiilselt kuni taas kaob jalge alt lahti lükatud tee ning algab taas müttamine. Kitsas jäljes aitan kätega tasakaalu hoida. Kõnnime. Isegi kõndides liigume edasi oluliselt kiiremini, kui ratturid. Neile kaasa ei tunne, endal niigi vilets…

Tsirka kaheksakümmend kilomeetrit. Külm hakkab. Panen kaardi jäädavalt taskusse ning toetun ainult Uku navigeerimisele. Ülakeha ning näpud külmetavad. Lisa sooja pesu ei taha selga ajada, kuna selleks peaksin end lahti koorima. Ei - pigem kannatan. Ka käed külmetavad, selle raames panen käed kinnastes rusikasse ning jään lootma parimat.

Peagi saabuv Kuremäe klooster pakub üksluisusele vaheldust. Vaatan heledatesse akendesse ning mõtlen, et on ikka põnev kant see siin....

Algab lõpulõik. Kui kakskümmend jäi lõpuni, siis tundus lõpp algavat. Ainult kakskümmend veel. Ainult üheksateist veel. Viisteist-kümme ja … ja ongi…

Kuna kaarti ei vaata, siis kujutan endale kilomeetrite läbimist ette. Pigem pessimistlikult, sest need tulevad aeglasemalt, kui ma loodan. Seega mõtlen, et pigem on lõpuni rohkem, kui vähem.

Uku on tubli. Teeb metsas ees tööd. Ma kulgen kaasa. Pakun teedel niipalju toetust, kui jaksan ja kulgeme seal kõrvuti. Kõnnime-jookseme, pigem kõnnime. Külmetame.

Viimased kümme ja viis kilomeetrit on üsna tuimad. Lõpus kulgev lumine matkarada läheb eriti aeglaselt. Aga vahet pole, et kas on järele jäänud veel viis kilomeetrit, kolm või viisteist. Mul savi…

Ja lõpuks ütleb Uku, et kella peale tuli finiši märk. Tsirka 660 m lõpuni. Ohoh!

Ja saabubki finiš. Ütlen Ukule, et mine ees. Ta on seda rohkem väärt.

Viies koht Uku järel jalgsi läbinute seas!

Aeg 14h 30-40 min. Ega täpselt ei mäletagi, millal kella kinni panin.

Kokkuvõttes ütleksin järgmist:

Ultrajooksjate jooksusamm on teistsugune, kui mul. Neil tõuseb jalg tagant kõrgemale üles. Ja nii raja lõpuni välja. Minu suurim eelis on kiire, lennukas ja ökonoomne jooks ilma varustuseta. Siinkohal ei suuda ma koos varustusega end lennufaasi lükata ja samm jääb madalaks. Madalaks, kuni hääbub...

Pulsigraafik ilmestab mu tuju rajal:

Mida kõrgem pulss, seda parem mu tuju oli. Alguses oli lõbus ja jaksu oli, hiljem olin tuim ja apaatne.

Ausalt öeldes ei saanud ma selliselt ultrajooksult positiivseid emotsioone. Muudelt üritustelt saab positiivseid elamusi, siit mitte. Hetkel tundub, et ultrajooks pole päris minu tass teed.

Esimene ultra retk läbitud! Sügisel jooksin enda esimese maratoni (maastikumaratoni), nüüd katsetasin üsna raske kotiga ülipikka rännakut ja sain sellealase esimese kogemuse. 

Järgneval aastal võtan eesmärgiks rogainidel käia ja keskmiselt 2,5 korda nädalas ikka jooksutrenni teha.

Rada 

Route map for Taliharja Vanakuri 2019 LUMI by Silver Eensaar on plotaroute.com

Meedia: