Taliharja Vanakuri 2019
Nädal enne võistlust 20 km-l test-jooksul koos varustusega
101 km
Kell 12.00, start.
Päikeseliselt Peipsi
rannalt antakse start. Viimasel päeval valitsenud aukartust tekitanud kõhe
tunne, tunne, et see retk tuleb tegelikult ka raskem, kui sa arvad, lahtub
päikese ja kaasteeliste optimismi ja huumori käes. Hakkame jooksma.
Mööduvad esimesed
seitse-kaheksa kilomeetrit. Rada on pigem hästi joostav ja samm kerge. Alguses
end oluliselt tagasi ei hoia. Aga tempot kah ei tee. Minu lebo jooksu samm ongi
selline.
Seejärel algavad
esimesed lumes sumpamise lõigud. Pigem säästan end, samas grupis tempo tegemisest
ära kah ei ütle.
Kümme kilomeetrit läbi.
Algab lahti lükatud hästi joostav teelõik. Sean tempo endale sobivaks, pigem
kiireks ning jälgin aeg-ajalt pulssi. Tsirka 150. Paljuvõitu. Proovin
aeglasemalt joosta, aga ei oska kah nagu. Om kuis on…
Möödub teine kümme ja
rada keerab metsa kriivade peale. Punt tuleb kokku ja algab esimene pikem lumes
müttamine. Ees on suusajäljed, aga see aitab ainult niipalju, et säär ei puutu
lumega kokku. Selles mõttes on ikkagi maru hea, et esimest jälge ei pea tegema.
Tööd ees tehakse
kordamööda. Kes tunneb, et rohkem ei taha, astub kõrvale. Jaksu veel on, samas
toimub juba energia säästmine. Üldiselt valitseb minus tunne: “et keegi näpuga
lõpus ei näitaks, et sa ees tööd ei teinud”.
Mööduvad esimesed raba
laudtee lõigud. Laudteele jalaga pihta saamine kujuneb raskemaks, kui arvata
võib. Paksus lumes libiseb jalg lumemätta pealt kas paremale või vasakule.
Esimene joogipunkt. Söön
enda singi-juustuleiba ja lasen jooksu liidritel minna. Tõenäoliselt neid enam
kätte ei saa, aga mis siis. Esikolmikusse pürgimise eesmärk hakkab asenduma
võistluse läbimise eesmärgiga. Tühja kah.
Kolmekümne-neljakümne
vahel püüan siiski kinni kaks jooksjat. Ette jääb vaid Leivo Sepp. Järgneb
Kotka matkarada. Avaneb avar ja sile rabaväli. On pime. Taevas paistavad tähed
ja kõrvalt kumab hele kuusirp. Lund on nii palju, et üksikute rabamändide vahel
paistavad lume sees vaid kõrgemad taimetutid. Ees ja järel paistavad kaugel
tulukesed. Kaasteeliste tulukesed.
Kulgeme laudteele.
Mõtleme, et kuidas esimesed üldse laudteele pihta said. Laudtee kõrval on aga
näha rohkeid mööda astumise märgi jälgi. Need on hirmutavad kollakas-pruunid
veeloigud sügaval lume sees. Pööran ekstra tähelepanu tasakaalu hoidmisele ja
laudteele pihta saamisele ning tulen katsumusest välja kuiva jalaga. Või noh,
lumeniiskete sokkidega botaste sees. Jalas on mul sileda tallaga kerged botased
ning seis topelt sokid. Üheks paariks sokkides on kompressioonisokid, mille
võitsin 8-10 aastat tagasi ja mida olen vast ainult korra kandnud. Vähemalt
varbad ei külmeta ja sääred on kaitstud lume ja külma eest.
Tsirka 45 kilomeetrit
läbitud. Hakkab raske. Seda niigi hiljem, kui arvasin. Lasen teistel minna ja
vaatan, kuidas ise hakkama saan. Kõnnin metsas päris palju ja tõden, et üksi
jalutan oluliselt aeglasemalt, kui teeksin seda koos kaaslastega. Mis teha…
Järgneb korralik kannatus kuni poole maa peal oleva toitlustuspunktini.
Joon kaks topsi
kokakoolat, söön peoga kartulikrõpsu, ühe grillvorsti, hapukurgi ning joon veel
kaks topsi kokakoolat ning peale kartulikrõpsu. Lebotan külili. Sooja tuppa
tilgub järjest enam kaaskannatajaid ning tõden, et tuleb ruttu teele asuda.
Võtan punti Uku Laur Tali ja teeme minekut.
Iisaku vaatetorni juures
tõden, et pimedas kaardiga orienteerumine ei õnnestu. Kaardi mõõtkava on
vilets, kaardil objekte ei erista, pealegi ei leia lume tõttu maastikult
objekte üles. Ukul on õnneks GPS jutiga käekell ja mul on hea meel, et ma
temaga koos olen.
Järgnevad kerged kümme
kilomeetrit (50-60 km). Seejärel saabub tüdimus. Juttu ei aja, emotsioone ei
ole. Muutun üsna apaatseks. Tuimaks. Süüa ei taha, aga aeg-ajalt siiski pean.
See-eest joon stabiilselt. Meil tekib Ukuga kokku leppimata reegel, et see kes
kõndima hakkab, hakkab ka esimesena jooksma. Kulgeme kõrvuti, kilomeetreid ei
loe.
Olukord hullemaks ei
lähe, kulgeme stabiilselt kuni taas kaob jalge alt lahti lükatud tee ning algab
taas müttamine. Kitsas jäljes aitan kätega tasakaalu hoida. Kõnnime. Isegi
kõndides liigume edasi oluliselt kiiremini, kui ratturid. Neile kaasa ei tunne,
endal niigi vilets…
Tsirka kaheksakümmend
kilomeetrit. Külm hakkab. Panen kaardi jäädavalt taskusse ning toetun ainult Uku
navigeerimisele. Ülakeha ning näpud külmetavad. Lisa sooja pesu ei taha selga
ajada, kuna selleks peaksin end lahti koorima. Ei - pigem kannatan. Ka käed
külmetavad, selle raames panen käed kinnastes rusikasse ning jään lootma
parimat.
Peagi saabuv Kuremäe
klooster pakub üksluisusele vaheldust. Vaatan heledatesse akendesse ning
mõtlen, et on ikka põnev kant see siin....
Algab lõpulõik. Kui
kakskümmend jäi lõpuni, siis tundus lõpp algavat. Ainult kakskümmend veel.
Ainult üheksateist veel. Viisteist-kümme ja … ja ongi…
Kuna kaarti ei vaata,
siis kujutan endale kilomeetrite läbimist ette. Pigem pessimistlikult, sest
need tulevad aeglasemalt, kui ma loodan. Seega mõtlen, et pigem on lõpuni
rohkem, kui vähem.
Uku on tubli. Teeb
metsas ees tööd. Ma kulgen kaasa. Pakun teedel niipalju toetust, kui jaksan ja
kulgeme seal kõrvuti. Kõnnime-jookseme, pigem kõnnime. Külmetame.
Viimased kümme ja viis
kilomeetrit on üsna tuimad. Lõpus kulgev lumine matkarada läheb eriti
aeglaselt. Aga vahet pole, et kas on järele jäänud veel viis kilomeetrit, kolm
või viisteist. Mul savi…
Ja lõpuks ütleb Uku, et
kella peale tuli finiši märk. Tsirka 660 m lõpuni. Ohoh!
Ja saabubki finiš. Ütlen
Ukule, et mine ees. Ta on seda rohkem väärt.
Viies koht Uku järel
jalgsi läbinute seas!
Aeg 14h 30-40 min. Ega
täpselt ei mäletagi, millal kella kinni panin.
Kokkuvõttes ütleksin järgmist:
Ultrajooksjate
jooksusamm on teistsugune, kui mul. Neil tõuseb jalg tagant kõrgemale
üles. Ja nii raja lõpuni välja. Minu suurim eelis on kiire, lennukas ja
ökonoomne jooks ilma varustuseta. Siinkohal ei suuda ma koos varustusega
end lennufaasi lükata ja samm jääb madalaks. Madalaks, kuni hääbub...
Pulsigraafik ilmestab mu tuju rajal:
Mida kõrgem pulss, seda
parem mu tuju oli. Alguses oli lõbus ja jaksu oli, hiljem olin tuim ja apaatne.
Ausalt öeldes ei saanud ma selliselt ultrajooksult positiivseid emotsioone.
Muudelt üritustelt saab positiivseid elamusi, siit mitte. Hetkel tundub, et
ultrajooks pole päris minu tass teed.
Esimene ultra retk
läbitud! Sügisel jooksin enda esimese maratoni (maastikumaratoni), nüüd
katsetasin üsna raske kotiga ülipikka rännakut ja sain sellealase esimese
kogemuse.
Järgneval aastal võtan eesmärgiks rogainidel käia ja keskmiselt 2,5 korda nädalas ikka jooksutrenni teha.
Järgneval aastal võtan eesmärgiks rogainidel käia ja keskmiselt 2,5 korda nädalas ikka jooksutrenni teha.
Rada
Meedia:
Ultraid on nii erinevaid. Kui selline hardcore lumes müttamine ei sobinud, ei tähenda, et ultra üldse ei sobiks. Näiteks minule sobib tuim vaimuproov nagu Sillamäe ultra. 2 km asfaltringil 24 tunni jooksul joosta... Igaühele oma.
VastaKustutaVõib-olla võtan ette veel Ekspeditsioon Estonia. Sel juhul lähen algusest peale rahulikult kulgema. Eks näis.
VastaKustutaSelle jooksusammuga on jah omaette lugu. Kui koos jooksime siis oli selgelt näha et jooksja Sa oled, jooksusamm on ilus, see on sportlik.
VastaKustutaKui nüüd küsida, et mis siis selles ultra-sammus teisiti on, siis ikkagi ökonoomsus ja laiskus (laisk ja tihe samm), nii palju kui võimalik :)
Olles paar aastat tagasi 10k sinna 35min kanti jooksnud, on sammu erinevused ikka märkimisväärsed.
Nägin teie sellist sammu esmakordselt. Ma ei hakanud isegi proovima sellist sammu teha.
KustutaKiirel jooksul saan aru, kuidas jalg tagant automaatselt üles tõuseb. Kuidas aga see ültrajooksul üles tõuseb, sellest aru ei saa :)
Kas meelega tõstad jala ülesse, et see inertsiga järgmisse sammu hoogu annaks ja seeläbi ökonoomsust saavutada?
Ma ilmselt seda sammu ei hakka harjutama. Mulle tundub, et seda peab liiga kaua õppima, et see harjumuseks saaks.
Kui sa alles sügisel jooksid esimese maratoni, siis on vara järeldusi teha kas ultra sobib. Sellise jaoks valmidus alles beebieas :) Ülipikad tegevused jäävad kuhugi sügavale lihasmällu ja muutuvad kord-korralt seeditavamaks, esimesel katsel ei suuda peaaegu keegi vältida äärmiselt suuri ebamugavusi. Samm muutub vajadusel iseenesest, sellele ei pea mõtlema. Ülikõva sooritus sellise kogemuse pealt sul :)
VastaKustutaVaidlen Alarile vastu. Mulle lühemad distantsid üldse ei sobinud ja kohe kui ultrat proovisin, hakkas meeldima. Inimesi on igasuguseid. Aga mõned jah saavad aja jooksul ultrafänniks. Kui saavad :)
VastaKustutaTagantjärele ütlen, et rada oli hästi vaheldusrikas. Kord oli hea joosta, kord viletsam, kord tuligi kõndida. Maastikul olid huvitavad metsa- ja rabalõigud. Muidugi see toitlustuspunkt oli ka maru heal ajal. Tahan öelda seda, et tänu sellele vaheldusrikkusele ma suutsin seda rada ikkagi läbida. Mina ei leiaks korduvalt ringe läbides endas motivatsiooni edasi kulgemiseks.
VastaKustuta