Sõbrad, hasart, pori, kustumine ja eksimine - täiuslik Eesti maastiku maraton


Start. Mehed ees aeglaselt alustada ei kavatse ning panevad mugavalt kiire käigu kohe alguses sisse.

Hommikune vihmasadu on pea-et järele jäänud. Siiski teeb kerge uduvihm juuksed ja käised märjaks ning kurvides ei soovi keegi ei külje ega käisega tilkasid täis kuuse- ega männioksi riivata.

Kenny paneb peagi aga käigu sisse ja kütab nii võimsalt eest minema, et keegi ei üritagi tal kannul püsida. Etteruttavalt võib mainida, et mees jookseb kergelt märjal ning sopasel rajal uskumatu aja 2:51:23 ning võidab mõistagi ülivõimsalt.

Joostud tsirka kaks kilomeetrit. Hoian oma ülikooli aja hea sõbra Allani selja taha ning loodan sisemas, et ehk ta langetab tempot. Pulss näitab end 165 ümber, mis minu puhul võiks olla tsirka 10 lööki minutis madalam. Aga-aga … tühja kah. Ma olen siin emotsiooni pärast. Olgugi, et Allan ongi minust tugevam, otsustan, et jooksen alguse ja mudase ning metsase lõigu temaga koos. 

Esimene joogipunkt. Ca 7,5 km. Ajame Allaniga aeg-ajalt põgusalt juttu. Stiilis: kuidas on, nii ja naa, mulle tiba kiire. 

"Jookse targalt" soovitab Allan. Paneme edasi. 

Saabub minu silmis legendaarne mudane soosihi lõik. Allan kommenteerib, et õpib nüüd professionaalidelt. Näitangi enda pehme pinnase, mudase soosihi jooksu võimekust. Ning jooksen endalegi mitte väga suureks üllatuseks temalt kohe eest ära. Mis teha, see on minu leib.

Mööduvad tehnilised metsased kilomeetrid, Tallinn-Narva maantee tunnel ning ilusad pohlased männiraiesmikud. 

Tsirka kaksteist kilomeetrit joostud. Tagasi kõvematel teeradadel ning Allan jätkuvalt seljataga. Olen seni võtnud riski ning jooksnud üle oma võimete ning nii nagu kogenematutele tuleks seletada, kuidas ei tohiks taktikat üles ehitada. Ometi olen ma siin ja nüüd peaksin kiirest algusest taastumise ette võtma ja end raja teiseks pooleks hoidma. 

Mööduvad mitmed kilomeetrid ja Allan jõuab alles nüüd mulle järgi. Alles nüüd?! Okei, eelmisel korral jooksin siin veel rohkem üle oma võimete ja kustusin juba poolel rajal ära (toona aeg 3:28). Allanile enam järele ei võta, aga panen siiski edasi. Näis, mis saab.

Mööduvad kilomeetrid nr kuusteist ning jõuan taas rappa. Laudteele. Nüüd olen üksi. Päikese kerge kuma paneb rabataimed sillerdama ja märja laudtee veepinna peegeldus pimestab silmi. See on selle maratoni väheseid hetki, mil saan aduda, kus ma olen. Ja mille pärast ma oleksin pidanud siia tulema. Jooksen nii 4 min/km.

Jussi järved. Vaatetorn, järsud tõusud, kurvilised kitsad rajad, väsinud jalad. Allan vilksatab aeg-ajalt oma kerge sammuga ees ning algab jooksu tõsisem osa. Kannatamine.


Mööduvad aeglasemad kilomeetrid. Joogipunktis mõtlen, kas peaks lisaks komeedi kommile muud ka sööma, ning kulgen edasi. 

Jussi nõmm. Eesti jooksuvõistluste kõige kaunim ning ilusam lõik. Kanarbiku vahel kulgeb sinka-vonkatades piisavalt kõva liivane rada ning tunnen, kui vägev on siin kiiresti joosta. Imeline. Jussi nõmme viimane pikk tõus on aga ränk ja ees ootab pikk kannatuste rada.

Nii ongi. Väikesed järsud tõusunukid on rasked, taastumine neist vaevaline ja enam-vähem jooksusamm naaseb vaid tasastel või kergelt allamäge lõikudel. Tuleb olla õnnelik niigi hea, kolmanda koha üle.

Toitlustuspunkt. Kümme kilomeetrit minna. Kümme kilomeetrit tiksuda pole eriline ülesanne. Kella mitte vaadates kulgeb see mul tavaliselt … okeilt. "Kuidas tunne on" küsitakse sealsamas joogipunktis. "Väga raske, olen omadega küpse" vastan ausalt.

Kulgen. Mööduvad vaikselt kilomeetrid ning kella ei vaata. Samuti ei vaata taha, sest kui korra taha vaatad, siis jäädki taha vaatama. Möödun nüüd juba üsna tihti 25 km kõndijatest.

Järsku käib seljataga plärts ning viskan pilgu selja taha. Mingi tüüp! 25 km distantsil jookseb keegi nii kiiresti, ei suuda ma uskuda. Mõistan siiski kohe, et ma olen oma kolmanda koha kaotanud. Mees jookseb teravalt. Väsinult, kuid erksalt. Mul on aga kööga ja mul ei tule mõttessegi tal kannul püsida. Mis teha ...

Jookseme siiski koos, tõsi, väikese vahega, tema ees ning ootamatult kruusateel kõnnib kolmene seltskond meile vastu ja ütlevad seda, mida ma kuulda ei taha ega ka usu.
"Vale rada! Minge tagasi, te keerasime valesti." Vaikus. Ma ei usu seda jama. Konkurent vaatab mulle küsivalt otsa. 

"Mul ükskõik. Mina tagasi ei lähe! Ma jooksen siit Aegviidule ja ütlen korraldajatele, et eksisin ära ja tühistage mu tulemus" ütlen talle. Ma olen nii väsinud, et ma ei suuda emotsionaalselt seisma jääda, rääkimata kahte-kolme minutit tagasi jooksmisest. Ta kõhkleb. Jääme korraks seisa, vaatame seljataha … ja lähme siniste rattamärgistuste järgi, mis meid eksiteele saatsid, edasi. Mööda kruusateed möödub nii kilomeeter ning endilegi üllatuseks ristume peagi taas õige rajaga (meie rada osutus õigest rajast pikemaks).

Viis kilomeetrit minna. Mööduvad tänase jooksu kõige aeglasemad kilomeetrid. Raske on. Midagi pole teha. Tiksun automaatrežiimil ja tempo ületab viite minutit kilomeetrile.
Lõpuks jõuan viimasesse joogipunki ja joon ära korraliku topsi kokakoolat. Ja teisegi. Edasi ma juba tean, tõusud on seljataga, varsti lõpevad suusarajad ning jõuan peagi Aegviidusse. Vaatan mõned korrad kartuses jälitajaid näha veel seljataha ning peagi finišeerin ajaga 3:16:12. Neljas koht.

Uus isiklik rekord.

Tulemused: https://www.racetecresults.com/results.aspx?CId=16573&RId=338








Kommentaarid