Orienteerumise EMV pikka rada

Haamer. 

Kuid sinnani veel jõuan.

Õues on pluss kaks kraadi. Vihm. Esireast stardivad mehed kilekate ning tuulekatega ja isegi üks kilest vihmakeebiga. Ja siis veel üks lühikeste põlvpükstega ning Malsroosi sugused o-särkidega, soe pesu all.

Start. 

Mehed panevad hoogsalt minema. Ning mõni sekund hiljem on kõik aru saanud, et tuleb minna tee peale. Ees on roheline. Ning mõni hetk hiljem vaatavad juba kõik, et kuidas kõige otsemini tee peale saab. Mööda kitsast teerada.

Teel teeb šveitslane kergelt tempot, samas kõik on siiski rahulik ning käib vaikselt sisse elamine. Punkt on lihtne ning isegi mul on plaan, kuidas see viimasel hetkel tee pealt ära keerates ära võtta. Kõik läheb hästi.

Teine. Enne kärjääri on reljeefi ning tunnen, et viimasest orienteerumisest on möödas liiga palju ning silmad ei suuda reljeefi selgeks mõtestada. Tempo on orienteerumise jaoks kõrge, Sander kipub ka juba ette otsa ja Atsi vihmakeep kaotab oksa taha jäädes järjekordse tüki. Asi kisub tõsiseks.

Ripun grupil enam-vähem mugavalt järel ning katsun enam-vähem sisse elada. Teise punkti raiesmik tuleb aga ootamatult kiiresti ning tunnistan iseendale, et ma pole korralikult kaarti lugenud. Õnneks on punkt lihtne ning esiots kõik koos.

Pikk etapp. Esimesse joostes otsustasin, et lähen pikal etapil paremalt soosihti mööda. Sama plaan on ka šveitslasel. Sander läheb vasakult ning mulle tundub, et ka kõik ülejäänud lähevad vasakult. Või jäävad maha. 

Nii, tee. Joogipunkt, siht. Kõik korras, kuigi tempo on ränk. Võtan šveitslasele sappa ning nii me kahekesi oma valikuga ka jääme. Kohe selgub tõsiasi, et joostavus on vilets. Juurikad, oksad, vaod, märg, pehme, lombid, oksad, juurikad, vaod. Hüpleme ja sipleme sel sihil ning ma kirun kõiki, et miks pidid kõik nii kiiresti alustama, see ei ole jätkusuutlik ja nii edasi. Šveitslane on aga terava jalaga ja jõudu tal on ning tempo on meil ... või noh, mul, üle võimete. Aga maha ka ei saa jääda, sest ... ma pean pundis püsima, muidu ei tule midagi ...

Etapi lõpus sõidab eest läbi paremalt tee-etapilt tulnute rong ning ma neelan alla tõdemuse, et see sihil energia kulutamine ei tasunud end ära. Kohe tuleb enne punkti  võttes vastu ka vasakult tulnute Sandri rong ning nood olid veelgi kiiremad. Mis teha.

Punkt käes, teel neljandasse püüan Eensaare, Klaisi ja muud sellised ka kinni ning näib, et oluliselt maha ma ei ole esimestest jäänud.

Esimene liblikas. Lihtne. Satun Heinmanniga samasse hajutusse ning tee peal näen, et tüüp võtab täna vist rahulikult. Seda näitas ka sinine kilekas, mida ta algusest peale kandnud on. Niisiis, Kristo, Uku-Laur, mina, võib-olla paar tüüpi veel. Nopime punkti ära ja hakkame edasi kuuendat lahendama. 

Kristo teeb tempot, ma hingan kuklasse, Uku läheb lahendab asja vasakult, mul oli mõte sihi peale minna. Aga Kristo sinna siiski ei lähe, paneb otse ning mina ka. Tempo on okei. Punkt käes. 

Seitsmes. Seekord Ukul sabas. Uku on selline omamoodi tüüp. Ajab oma asja. Läheb kuskilt oma rada mööda ja tuleb alati ikka ja jälle õigesse kohta ning võtab punkti taas enne või koos meiega. Nagu kuuendasse oli. Mul tekib ta orienteerumis-soorituse vastu respekt ning tunnen, et tegu on kindla tüübiga.

Jooksen Ukul seitsmendasse sabas. Viimasel hetkel mõtlen, et ringi küll joosta pole mõtet ja tõmban lageda soo pealt otse. Olen üksi, esimest korda. Tunnen end ebakindlalt, kuid usun siiski, et valik oli õige ja saan siit veidi edu. Siiski. Kaardilt jäi lugemata, et enne punkti on ka mittelage soo, mis mulle üllatusena tuleb. Õnneks midagi ootamatut ei juhtu ja otse mineku mõte oli kokkuvõttes siiski edukas ning punkti võttes olen saanud enesekindlamaks kui enne.

Kaheksas punkt. Julgen juba tempot teha ja võtan selle ka pundi eesotsas.

Üheksas. Panen üsna otse, teised jooksevad rohkem vasakult. Samas tean, et siht oli rõve ja kallutan ka end valge metsa poole. Kätte tulevad ninad on juba tuttavad ning punkti piirkonda jõuan ladusalt. Kuid jälle tuleb Uku vaikselt ja kindlalt ning võtab taas punkti minuga või enne mind.

Kümnes. Lihtne. Jooksen Ukul sabas ja kontrollin olukorda. Punkt lihtne.

Aeg esimeseks geeliks. Külmunud ja pooltundetute näppudega suudan rinnatasku luku siiski lahti teha ja geeli enne joogipunkti ilusti sisse võtta. Punktis ootavad meid kolm mahavisatud topsi. Ju siis Sander, Ats, šveitslane. Mis teha.

Nii, jooksuetapp. Teel tunnen, et nüüd pole mõtet enam tagasi hoida. Suva, et algus oli kiire ja ränk. Pisut olen end kogunud ja tunne on nüüd hea. Ning emotsioon on üleval!

Panen julgelt ees minema ning plaanin valges metsas grupi ribadeks tõmmata. Keegi minuga kaasa ei tule, teised jätkavad pikemalt teed mööda. Õnneks on metsa joostavus hea ja ma saan endale mugavat tempot mõnusalt üleval hoida. Pikal sihil võtan kerge ja lennuka maratoni tempo üles. Varsti näen paremalt sisse sõitvat rongi, kes minust omajagu maha on jäänud. Plaanin tempot jätkata ning aeglasemaid mehi ära küpsetada. 

Üheteistkümnes punkt. Läheb taas orienteerumiseks. Metsas võtan aega ja orienteerun kindla peale. Kaotan küll kiiruse mõttes aega, aga kõik läheb hästi. 

Kaheteistkümnes. Jooksen ebakindlalt teise tee suunas ning kaldun liialt vasakule. Samal ajal jõuavad paremalt otsemini kulgenud Kirsto ja Lauri minust ette. Kogu mu eest joostud edu on maha mängitud, see-eest on järgmised juba kaugemal maas. Tunnen, et plaan on olnud siiski kokkuvõttes edukas.

Võtame Lauriga punkti enne ja kolmeteistkümnendasse veab orienteerumissooritust ees juba Lauri. Ma kontrollin olukorda ja kulgen kaasa.

Kolmeteistkümnes käes, joogipunkt. Neljateistkümnendasse minnes on mul olemas enesekindel plaan, mille ka üsna edukalt ellu viin. Lauri järel, Kristo kusagil samuti.

Neljateistkümnes punkt tundub kaugelt vaadates lihtne ning ma ei loe lohu asukohta täpselt välja. Ometigi on lohke metsa all rohkem, kui plaanisin. Midagi ma ei plaaninud! Ning leiame punkti hoopis teisest lohust.

Nüüd on Kirsto ees, mina ja Malsroos sabas. Kristo tuulekas on läinud ning tüüp tõsisem. Tühjagi siin niisama trenni tegemas. Jookseme aga koos ja järgmist käiku Kristo sisse ei pane ning survestan Kristot tempot tõstma. ... Et Malsroos maha jätta.

Kuueteistkümnendale punktile lähenedes ei taha ei mina ega Kristo metsa ronida ning jookseme teed mööda nurgad välja. Punkt ise tuleb peale kergelt vasakule kaldumise järel siiski lihtsalt kätte.

Seitsmeteistkümnes. Teed mööda võimalikult kaugele ja siis punkti. Selline on plaan. Keeran rappa esimesena, Kristo ja Lauri jätkavad teel kauem. Satun aga rabas loomaradu mööda täpselt punkti ning saan kerge edumaa teiste ees. 

Teen tempot ning soovin punti veelgi rohkem ribadeks tõmmata.

Kaheksateistkümnendat punkti võttes kulgen reljeefis siiski liiga aeglaselt ning Kristo ja Lauri on, tahad-mis sa tahad, ikka kohal ja võtavad punkti isegi enne mind. Kerge pettumus.

Üheksateistkümnes. Taas teed mööda. Teel jooksen kõigist mõlemast mööda, aga metsas kõik taas koos.

Punkt käes. Nüüd on tee-etapil paras aeg kofeiiniga geel sisse võtta ja maastikumaratonil kogetud energiatulva ootama jääda.

Teel püüan tagumiku tasku lukku lahti tõmmata. Ei suuda! Ma ei saa oma külmunud näppudega arugi, kus see lukk üldse on. Proovin näppe kokku ajada, et midagagi sinna vahele jääks. Aga ei. Mul on seda geeli vaja! Proovin uuesti. Ja uuesti. Lasen Kristol ja Malsroosil minna. Raisk! Ei saagi lahti. Jään seisma ja üritan lootusetult uuesti. 

"Saad sa aidata mul geeli kätte saada?" küsin lõpuks kohale saabuvalt Ukult. Õnneks ta aitab mind. Aitäh.

Võtan geeli sisse, joon vett peale ja kulgen Ukul sabas. Tunnen tänuvõlga ning ... et pean ka eelnevast taastuma. Võtame koos kahekümnenda ja kaardilt paistab, et varsti hakkab raja lõpp saabuma. 

Karjäär. Reljeef. Oosid.

Ja siis see saabub.

Ränk tõus punkti. Kõnnime. Punkt on tipus ning siit algab viimane liblikas. Või mis liblikas. Taas kummalise kujuga hajutus. 

Peagi selgub, et Uku-Laur läheb otse ja minu punkt jääb vasakule. Jään üksi.

Üle rohelise mäe ning mäe taga olevasse madalamasse süsteemi. Kulgen ebakindlalt ja aeglaselt ning kasutan kauguse tajumist, et mitte rumalalt millestki olulisest mööda joosta. Satungi piirkonda ja saan ka punkti kohast rohkem aimu ning ka punkti kätte.

Tempo on maas. Ja kant keeruline. Ning motivatsioon kadunud. Olen üksi ning võsa rammimiseks pole enam ei jaksu ega ees jooksvat selga. Kulgen üsna ehku peale punkti poole, hajutuse sõlmpunkti, ning kaldun vasakule uimasesse piirkonda. Jätkan siiski suunaga ning kergete lisa kaarte järel jõuan okeilt punkti kanti. Punkti number viiskümmend üks.

Võtan punkti kiirustamata ja vaatan, millist rõvedikku pean taas läbima, et tagasi lõuna poole minna. Ootamatult olen aga omadega küpse. Kuid mitte võsa ei võta motti maha. Sest tähelepanu läheb nüüd sellele, et end üldse liikuma motiveerida. Raske on.

Õnneks on mets rahvast täis ja võsasse rajad sisse joostud. Kulgen vaikselt pensionäridega samas rütmis. Seejärel tagasi liblika algusesse ja sealt tagasi liblika lõppu. Sörgin. Kõnnin. 

Kui pardakk tehtud, siis vaatan, et ega enam palju minna ole ja jooksen ikka raja lõpuni. Viimane joogipunkt. Joon topsi külma vett ja mõtlen taaskord, et kuhu see viimase geeli toime jäi. 

Nii. Kahekümne seitsmes. Lihtne tee etapp. Teel olen nüüd nii küpse, et hoian end vaevalt jooksmas ning kergelt tuigerdades sörgin punkti suunas. Punkti võtan kõndides.

Järgmine. Üle soo mäe otsa. 

Mäge võttes kohtan taas muud rahvast. Varjan teiste ees vaikselt enda pilku, kuna vaade on mul hägune ja koordinatsioon ohtlikult sujuv. Hoian vaikset profiili, et mitte inimesi end haletsema panna. 

Kahekümne üheksas. Punkti eel kerge kaar, orienteerumiseks ei suuda end enam kokku võtta. Punkt lihtne.

Kolmekümnes. Taas oosidesse. Plaani mul ei teki, tähelepanu koondub lihtsalt edasi liikumisse. Jooksen tuimalt risti teele ja jooksen sisse üsna suure nurga. Maru mugav on minna lihtsamat vastupanu teed.

Punkt on lihtne, mööda teed. 

Kolmekümne esimene. Piki oosi ja tunde järgi paremale. Pilk on hägune, jaks otsas, püüan end normaalselt tasakaalus hoida. Õnneks näen oosi otsast vasakul õigeid vorme ja paremal samuti ning taban ära koha kust alla punkti võtma minna. Punkt tuleb lihtsalt.

Eelviimane. Taas üle oosi ning järsust nõlvast alla. Nõlvalt alla minnes libastun enne üle palgi hüppamist just viimasel hetkel ning õhus lennates löön käega. Ma olen küpse, tuleb, mis tuleb. Ja maandun otse palki. Õnneks jään terveks ning punkt pole ka enam kaugel.

Tuigerdan vanema naisterahvaga koos viimasesse ja üritan lõpu suunas joostes vähekenegi viisakamat sammu näidata. Aga ei. Tuigerdan finišisse.

Seitsmes koht.

Palju õnne Lauri Malsroosile, kes vaikselt ühtlaselt tiksudes tõusis teisele kohale.

GPS: https://sportrec.eu/ui/#1gmqeqk

Tulemused: https://www.ton.ee/emvpikk2021/day_1.htm#M21E




Kommentaarid

  1. Kelle jaoks tiksumine, kelle jaoks tôsine jooks :) aga eks maastiku maratoni ajad panevad dimensioonid paika. Mu rekord on 3:38 ja see aasta seda üle poleks jooksnud ilmselt

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See sinu "tiksumine" oli minu jaoks selline vaoshoitud jätkusuutlik-tark jooks. Ma oleks pidanud samamoodi tegema. Aga ei - emotsioonid said võitu ja tahtsin ikkagi littida seal kus sai.

      Kustuta

Postita kommentaar