Mägimatk Kõrg-Tatrates

juuli 27, 2023

Mägimatk Kõrg-Tatrates

Kuupäev: 20.-29. juuni 2023

Marsruut: Poola ja Slovakkia Tatrad
Seltskond: Nipernaadi matkaklubiga, grupijuht Kunnar Karu

Giewont 1894 m, pluss lisatiiruna Kondracka Kopa 2005 m

Nagu Karu ütles: tuhat meetrit tõusu soojenduseks. Homme Rysy.

Mägijärved Morskie Oko, Czarny Staw pod Rysami, ebaõnnestunud tõus Rysy-le

Ülemine mägijärv. Lummavad vaated järvele, mägedele, kaljudele. Karu aga seisab kurva näoga. Järve taga, tõsisema tõusu alguses on lumi. Sulamata lumi. Ja rajad jäävad lume alla. Vaikime. Me kõik teame, et me ei tee seda ära. Meil pole varustust, kasse. Tahtmist aga on. Nagu ka teistel, kes lund mööda üles astuvad. Riskivad ja astuvad. Ohtlik. Otsustame, et lähme siiski osaliselt, nii kõrgele kui kannatab.

Ja läksimegi. Kepid kindlalt lumme, jalg kindla peale maha ja edasi. Lumi, kivid, kruus, lahtised kivid, sammal. Enamus punti jääb piknikku pidama, me kolmekesi aga otsustame veel minna. Viimse piirini, nii kõrgele kui mõistlikku riski võttes veel kannatab. Ja hakkasime astuma.
Mul hakkab kergelt pea ringi käima. Kas kõrgusest, ilmselt jah. Rada, sellist konkreetsete trepiastmete kividega, ei ole. On aga lahtisi kive, veits kruusa ja sammalt. Astume pikka vorsti mööda, mis on lume alt välja sulanud, mõlemal pool lumi. Eemal all paistab õnnetu mees, põlvili, hoiab kätega keppidest kinni. Pole ei kasse ega teerada, keset lund. Ja ei saa nüüd ei üles ega alla. Kahju.
Mul on aga hirm. Pea veits tuigub, tasakaal pole korralikult paigas. Ja õnneks edasi ei saagi. Kaljusein ja lumi enne seda. Rysy jääb õnneks võtmata.
Vaikselt alla tagasi. Päev on korda läinud siiski. Eriti see hirm, aukartus ja riskijulgus, mida täna sai kogetud. Eile oli teisiti, eile oli ilus. Täna oli ohtlik. Korralik päev.

Puhkepäev - jooksu päev, tipp Predne Solisko (2093 m)

Krivan (2494 m)

Eilse päeva märksõnadeks olid ilm, jooksmine ja kiirus. Näpuotsa suurused raheterad peksmas neid näppe, millega ma rahe eest pead kaitsvat kaarti käes hoidsin. Lõdisemine kohvikus, märjalt tipu võtmine. Ja see hetk, kui tipus ootamatult pilved hajusid, nähtavale tulid nõlvad ja kuristik ning muidugi vaade. Alla suusakeskusele, järvele, pisukest päikesepaistet ... ja ... ja minuti pärast mööda mäge tõusev uus pilv, sealt sadav uus vihm. Ei tea mitmes sahmakas ja otse kaela.
Aga mis veel. See kõige tähtsam. Sain kivist rada alla joosta. Kergelt riskeerides, samas tippides, kus sai, seal littides. Kitsas jalgrada, kurvid, hüpped kividele, lompidesse, tempo alla nelja minuti kilomeetrile.
"Medved!!! Ohh, I thought it was a bear" ehmatab ettejäänu ootamatult, samal ajal kui ma hea litiga, lompides plärtsudes, sirgel rajal otse alla kütan. Mehel jäi paar lööki vahele. Mul aga nägu naerul, kurrrat, ägeee!!!

Täna on aga hoopis teine päev. Pilves. Kõnnime vaikides suhteliselt otse teed mööda mäkke. Mändide vahel. Alles alguses. Päeva märksõnaks võiks olla kulgemine. Tempo on madal. Tsirka kaks kilomeetrit tunnis. Teeme pause, ootame järele, vaikime. Kõnnime taas, ütleme, et jalutame mäkke, igaüks mõtleb omi mõtteid. Aeg ajalt möödume temperamentsematest kohalikest. Vihma tibutab. Võiks öelda, sportlaste keeli, et taastav ots.
Siiski, männid mööduvad, jäävad kiduramaks, siis kaovad hoopiski. Jõuame kõrgemale (alustasime 1140 m pealt), jõuame kividele.
Tempo langeb veelgi. Tekivad tropid. Kohati astun nii aeglaselt, nii sujuvalt kui võimalik. Tahan kulgeda üles välja, ega siin pilves sees olles erilist vaadet miskit ole. Kõnnime, astume, siis ronime, kohati üle lume isegi. Lõpp läheb eriliseks nikerdamiseks, kus otsime kohta, kuhu jalga toetada, kust käega kinni haarata. Rahvast liigub palju, kõik üldiselt sõbralikud. Ja ongi peagi tipp tehtud.
Vaade?!! Noh, pilve sees, nagu Karu ütles, suvaline tipp pilve sees. Nii ongi.
Alla tulles pühib tuul aeg-ajalt, harva, kuid siiski nõlvad ja orud hetkeiks pilvemassist puhtaks ja me võime viivuks ette kujutada, millise ilusa ja maalilise mäe otsa me sattunud olime. Aga tühja kah. Teine kord siis uuesti.

Tatranská Lomnica ... Vel'ka Svišt'ovka (2037 m) ... Chata pri Zelenom plese (mööda Tatra magistraali itta, lisaks tiputiir)

Jahñaci štit (2230 m)

Matka ei tea mitmes päev. Ei tea, mis nädalapäev on. Õnnis teadmatus. Tõeline puhkus.

Täna sõitsime suusaliftiga korralikult mäkke ja alustasime retke ülalpool metsapiiri. Seega, kohe algusest peale üleval mägedes.

Lisaks piltidele polegi nagu rohkem miskit lisada. Ilus on.

Tänase päeva teine pool algab järve äärest uue tipu võtmisega. Plaks, kohe algusest otse mäkke, otse kivide vahele. Ning üleval, esimese harja peal, kust ümber nuka, ümber tagumise nõlva, keerab rada tipu poole. Ja mis näha on?

Kivid, kivid ja kolossalsed kaljutipud. Esimest korda tunnen, et kõrgetest tatratest olen jõudnud kõrgtatratesse. Kõrgtatratesse, mis on nüüd, viimaks, kodus piltidel ettekujutades, seda ütlemist väärt. Siin-seal, üksteise kõrval, ühel poole, teisel pool kõrguvad kolossalsed mürakad. Ja muidugi, tipust põhja poole avanev hallidele toonidele vastanduv roheliste murunõlvadegs pikk mäehari. Pildid klõpsuvad, kaamerad salvestavad.

Tänased emotsioonid seostuvad hea ilma ja ilusa rajaga. Nüüd, teab-mitmes päev juba kogetust, hakkab veits kahju. Iga päev on pakkunud miskit omamoodi ja miskit uut. Mida veel saaks edaspidi tulla?

Ma ei taha sellele mõelda. Kardan pettuda. Nii vaheldusrikkad, nii isemoodi on need päevad seni olnud. Tahaks, et nii see jätkuks. Ka järgnevatel päevadel.