Itaalia, Cortina, via-ferrata matkareis

Esimene päev - sisse elamine

Kohal. Peale eelmise päeva sekeldusi ja viivitusi oleme lõpuks jõudnud kohale ning nüüdseks ka ühe öö telgis veetnud. Täna siis on plaanis esimene via ferrata.

Hakkame minema. Viskame peagi poolnalja, et kas sinna nüüd paremale otse üles. Jah, sedasi ongi, siit otse lähebki. Via ferrata Michielli-Strobel. Peale vaadates otse üles.

Hakkame astuma. Maantee selja taga vaikselt mühiseb, inimesi on vähe, männimets. Me grupp sahistab vaikselt ülespoole. Enne, kui jõuame erilisi tundeid tunda, ongi esimene tund möödunud ja me olemegi esimese trossi alguses.

Tund-paar hiljem. Klõnks-klõnks karabiinid ära, klõnks-klõnks karabiinid aasa taha taas trossi külge. Silmadega otsime kohti, kuhu jalgu asetada ja kohti, kust kätega kinni haarata. Tsrahhh, lohistame karabiine edasi ja üsna peagi muutub kogu see tegevus rutiiniks. Klõnks-klõnks, tsrahhh....

Tund-paar hiljem. Tipp Punta Fiames 2240 tehtud. Vaated kenad, näeme Cortina d'Ampezzo orgu, dolomiitide isepäraseid tipuotsasid. Maailma sõja aegseid kaljudesse rajatud laskepesasid, tõsi, küll kaugelt ja üle oru. Praegune tipp on nagu eemalduv naga ülejäänud suuremast mäest ja neid kahte eraldab sügav ja järsk lõhe. Siiski saab väikese pääsu kaudu üle, mäe selja taha, eemale Cortina d'Ampezzo atmosfäärist. Nüüdseks puhub külm tuul, näeme vaateid inimmõjutustest puutumatule maastikule ja hakkan tundma end eemal argisest olust. Hakkan tundma end tühise osana suurest võimsusest. Võib-öelda, et nüüd ongi tunne käes. Mägede tunne.

 

Teine päev - via ferrata Merlone Cena

Terve öö sadas. Lausa ladistas. Mööda maapinda voolasid veed. Hommikul polnud telki, mis märjaks ei saanud. Ka mul ei vedanud. Õnneks madrats jäi pealt kuivaks ning magamiskotis oli soe.

Ennelõunaks ilm paraneb. Kõnnime mäkke. Päike paistab ja see teeb olemise mõnusaks. Palav ei ole, külm ka mitte. Ees ootab esmalt tõus hütini, seejärel ferrata tippu ja tagasi sama hütini. Siis piki mäge kaugemale edasi.

Paar tundi hiljem. Seni naeratanud näod vaikivad. Puhub külm tuul ning keha hakkab vaikselt lõdisema. Alla suunas paistavad paar redelit, paar trossi ja serva tagune tühjus. Üles vaatamiseks peab pea kuklasse ajama ja ega sealgi paremat ei näe. Redelid, trossid, külmetavad kaasteelised.

"Kõik. Kõrgemale ei lähe." Liigutan aktiivselt märgi ja külmunud näppe. Oleme märja pilve piiril ja keegi näeb esimesi kristalliseeruvaid sademeid. "Pole mõtet. Sellise ilmaga ei ole edasi ronimine seda väärt." Raskeim osa sai just tehtud, edasi on kergem, kuid tipp on siiski kaugel. Pöörame 2710 m peal otsa ringi. Keegi ei nurise, keegi ei vaidle vastu.

Tund-paar hiljem. Kõnnime kuulsa kolme õe tipu suunas. Rada kulgeb järsu serva all, me oluliselt ei tõuse ega lange. Siiski hoiavad ka julgemad oma vasaku külje pigem vastu kiviseina. Paremal on järsud kuristikud ning all sügav org. Imeline, kuidas keegi on kunagi uuristanud need kõndimiseks vajalikud kaljusisesed orvad.

Sedasi siis. Täna oli hea päev. Tõsine ronimine trossidel, külm ilm ja näinud-kogetud näod. Neljapäeval lubab lund.

Kolmas päev - via ferrata Marino Bianchi,  tipp Cristallo di Mezzo 3154 m,  via ferrata Ivano Dibona

"Täna tuleb kümnetunnine päev." Esmalt esimene ots tõstukiga, seejärel soojenduseks kiviklibune endine suusanõlv ülemise keskuseni.

Kolm tundi hiljem. Teeme keskusest põiget paremale, Cristallo di Mezzo tipu suunas. Karabiinid sahisevad, jalgade-kätega otsime kollaseks tallatud-katsutuid nukke. Eelmised kaks päeva olid õppimised, täna viime õpitu ellu.

Neli-viis tundi hiljem. Pildid on tehtud, redelid, sillad ületatud. Seljataga on seitse-kaheksa tundi kõndimist, ronimist, üles-alla, kuristike peal, all ja keskel. Kõike on nähtud. Vaimselt oleme väsinud. Pea veits valutab. Ilmselt vähesest joomisest. See-eest olen näinud ja kogenud seda, millest siia tulles unistasin. Raskest ja põnevast päevast. Ning see rada on ka raamatus legendaarne. Pikk via ferrata mööda harja, sekka esimese maailmasõja aegseid kaitserajatisi, laskekoopaid, lagunenud-rusude alla jäänud sõdurite mägihütte.

"Millal me jõudma hakkame ka?" kostub esimest korda kümnendal tunnil, mil päike loojuma hakkab. Karu vaikib. Minna on veel palju ja peagi läheb pimedaks. Tõstame tempot. Karu paneb ees minema, seejärel ootab meid järele ja paneb taas minema. Imeb meid justkui kiiremine mäest alla.

Lõpetame lambivalgusel. Kaheteisttunnine tööpäev. Korralik.

Neljas päev - Lagazuoi tunnelid

Gondliga üles, kerge matk I maailmasõja aegsetes tunnelisüsteemides. Seejärel istume bussi ja põgeneme saabuva külma, vihma ja lume eest Garda järve põhjakaldale. Kahjuks rohkem matkata ei saanud, see-eest tegin lisaks mõned põnevad jooksuotsad.

Garda järve põhjarannikul, jooks pimedas, sõit siseronimistuppa, Garda järve lõunarannikul