Hõissaa!!!
Lämbe vaikus on toonud taas uued äiksepilved. Taevas mürtsub, vihma kallab ning järjekordne rekord saab purustatud. Võimsalt!
Nõmme seeriajooksu V etapp – 2000 m
Seekord läksin peale kahte ringi ise juhtima. Et miski ei jääks saatuse hooleks. Tundsin enda võimu ning seekord ei hoolinud ma selja taga olevast Sander Jürsist. Veel eales pole ma teda võitnud. Juba kolm korda olen lõpuga ära saanud. Seekord olin ma seal, kus olen alati tahtnud olla. Kõige ees! Paraku 300m enne lõppu tuli Sander tuulest välja ja tekitas 3-4 meetrise vahe. Seda vahet enam tagasi ei suutnud joosta. Teine koht.
Aeg 5.48,8
Uus isiklik rekord 12,6 sekundiga.
1. ring 67 sek
1. km 2.53 (sama nagu 3000m võistlusel)
Vinge!
Nõmme seeriajooksu V etapp – 2000 m
Seekord läksin peale kahte ringi ise juhtima. Et miski ei jääks saatuse hooleks. Tundsin enda võimu ning seekord ei hoolinud ma selja taga olevast Sander Jürsist. Veel eales pole ma teda võitnud. Juba kolm korda olen lõpuga ära saanud. Seekord olin ma seal, kus olen alati tahtnud olla. Kõige ees! Paraku 300m enne lõppu tuli Sander tuulest välja ja tekitas 3-4 meetrise vahe. Seda vahet enam tagasi ei suutnud joosta. Teine koht.
Aeg 5.48,8
Uus isiklik rekord 12,6 sekundiga.
1. ring 67 sek
1. km 2.53 (sama nagu 3000m võistlusel)
Vinge!
Nüüd jooksid minu 2000m rekordi ka 0.4 sekundiga üle ja mul polnud isegi võimalust tulla oma rekordit kaitsma...
VastaKustutaÕnneks on mul veel mõned rekordid varuks...
Kas lähed 10000m ka jooksma?
Allan
Kohilas kolmapäeval 5000m? Ma nii 97% tõenäosusega lähen joonele. 15:37 loomulikult miinimumeesmärk!
VastaKustutaMa jooksen 10000 asemel 1000m. Kardan, et 10000 jaoks pole piisavalt kilomeetreid jalgades.
VastaKustutaPets, väljakutse on ahvatlev, kuid ma stardin siiski laupäeval Hiiul.
15.37 on selline aeg, et hakka kohe algusest peale panema.
Aga mul on 3 varianti 1) 10000m, milleks mul on jalgades mingid igivanad kilomeetrid, 2) 1000m, milleks mul on jalgades suht värsked 200m lõigud, 3) võistlusest loobumine, milleks mul on alati varnast võtta mingi vigastusega seotud põhjus.
VastaKustutaEksistentsiaalne valikuvabadus ilma igasuguse vastutuseta.
Allan
Tule jookse 1000m.
VastaKustutaPuhas valikuvabadus hoidubki vastutusest. Samuti eeldustest. Mida sa selle eksistentsiaalse all mõtled?
Mõtlen eksistentsialisti Jean-Paul Sartre'i ideed, et inimene on oma olemuselt vaba, kuid selle vabadusega kaasneb ka absoluutne vastutus.
VastaKustutaSellest vastutusest loobumine oli lihtsalt üks poos - vastutan ikka, aga pole tegemist otsusega, mis oleks eriti tähtis.
Jooksmisega on siis nii, et kui juba joosta, siis joosta end tippu. Muidu lakkab treeningu enda eksistentsialism.
VastaKustutaÄkki selgitaksid, mida sa treeningu eksistentsialismi all mõtled?
VastaKustutahttp://et.wikipedia.org/wiki/Eksistentsialism
VastaKustutaMa mõistsin seda järgmiselt.
Loomadele on jumala poole kaasa antud saatus, mida nad järgivad. Kui loomad suureks kasvavad, siis on nad nö küpsed või valmis. Nad on oma arengus tänu instinktidele või muule ning kaalutletud mõistuseta jõudnud olukorda, kus neil pole enam kuhugi areneda. Nad on valmisproduktid. Nagu ideedki.
Inimene on eriline. Tema vaimujõud ning mõistus teeb temast vaba olendi, kes määrab ise oma saatuse. Seetõttu on ta ka vaba.
Treeninguga on mõnes mõttes sama lugu. Treening on nagu inimene, kes pole kunagi valmis. Treening viib lõpuks aga kuhugi, mida võib tipuks kutsuda. Nagu inimese arengu puhulgi. Sest tal on vastutus.
Aga kui võtta inimest kui "jooksvat/treenivat inimest" ja kui sel juhul lähtuda sellest, et kõik inimese otsused on seotud jooksmise/treenimisega, siis on mitu valikut ja võimalust, mis suunas seesugune olemine kulgeb. Vale valik treeningul viib tipust kaugemale, õige valik jälle lähemale. Kuid siiski ei saa inimest võtta kui ainult treenivat inimest, sest elu on midagi enamat ja vahel on valed valikud jooksurajal aidanud just igapäevaelus jõuda õigete valikuteni. Vigastatud sportlasel on palju rohkem aega!
VastaKustutaMind hakkas see vastutus huvitama.
VastaKustutaMida suurem vastutus, seda tõenäolisemalt tippu jõutakse. Mis aga täpselt ajendab inimesi sinna pürgima?
Mul on selleks igatahes üks lapsepõlve jooksuvõistlus, mille ma võitsin. Olin siis 7 või 8 aastane. Teisme-eas ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuid hiljem hakkasin sellesse uskuma. Ja järjest enam usun. Usun, et olen andekas. Kõik on ainult aja ja treeningu küsimus, et millal...
Mis sind jooksmas hoiab?
Esiteks eelkõige ikkagi harjumus, kuna olen umbes 10. eluaastast peale enam-vähem regulaarselt trenni teinud ehk teisisõnu julgelt üle poole elu.
VastaKustutaTeiseks põhjuseks on kindlasti hasart (kuigi jalgratta trennis käisin küll vist ainult harjumuse pealt, kuna tulemusi eriti ei olnud). Kui teha võistlussporti, siis püüad ikka aina paremini esineda ja eelkõige oma isiklikke rekordeid murda.
Filosoofiliselt võiks ju oletada ka teatud pürgimust keha ja vaimu ühtsusesse, mõlema arendamist võimalikult maksimaalselt, elada täisväärtuslikult.
Eks mulgi mingi usk endasse on olemas, kuigi eks see ole peale 19. eluaasta tippvormi vaibuma hakanud. Hiljutine poolmaratoni tulemus näitas kahjuks samuti, et vastupidavus on kõvasti kahanenud.
Lühidalt: jooksen, sest see kuulub minu olemuse juurde.